Martenloom

Kolimine

2006-05-07T13:26:00.000+03:00

Rõskus. Niiskus. Hallitus. Kuskil kolgib keegi vastu metalltorusid. Need lõgisevad. Kaks prussakat jooksevad üle põranda pulmareisile roostes vanni alla. Hiir piiksub nurgas. Kuivanud vorstivõileib kukub diivani vahelt kolinaga põrandale. Keegi ropendab läbi seina purjus häälega. Pisike räämas aken heidab valgust põrandale, millelt oranž värv maha kooruma hakkab. Imeliku kujuga B tähte ei pane enam tähelegi. Keegi nügib vastu ust. See avaneb kriiksudes. Kari kolimisfirma mehi tormavad sisse ja tarivad kõik kasutuskõlblikud asjad välja. Uksest piilub Martenloom. Ja laseb siis kähku jalga. Kolisin ära! Hüvasti Blogger! Tere Wordpress! themarten.wordpress.com

Lühem elu

2006-05-06T18:54:00.000+03:00

Külmkapp on tühja kanti. Sõin õlis praetud leibu õlis praetud praemunadega. Nüüd on eluiga kindlapeale paar tundi lühem. Ehk paneb see mind liigutama. Tänased tegevused: Magamine, lebotamine, logelemine, lohetamine, laisklemine, ludritamine, luhvtitamine, lamamine, lebamine, lulli löömine... Toas on vähemalt 25 kraadi. Tänä on ETV Suur Filmiöö. Mis ma oskan soovitada... Tudengifilm 2005 "Vanameeste näppaja" näiteks on äge mille pärast tasuks öö läbi üleval olla. Muidugi seltskonnas. Kellel on isu siis küsigu...

Olen haige

2006-05-04T18:15:00.000+03:00

Seestpoolt. Ma ei taha olla. Aga peab. Vist. Ei taha. Vastik matemaatika. Mathcad imeb. Ei taha aega raisata ka. Julguse kõrvetasin armiliseks. Akna peal sumiseb mesimumm, teda on keegi aitamas... Päästan ta õue. Arvuti rezoluuššiooni muutsin ära ja roosa muutsin liivakollaseks. Käisin juuksuris. Tulin sealt 5 sekundi pärast jälle välja. Kellel on kääre? Upelipupelimumps!!! Vaatlen oma hinge juskui Pane-ise-kokku Hiina pesumasinat ja imestan: "Milleks seda juppi veel vaja on?"

Parimaid juhtmeid

2006-05-03T20:54:00.000+03:00

wtf'i promodes taas... Kogu maailma õudus konsentreerunud ühte pisikesse taksikoera... Vaadake ometi selle kutsu silmi!!! Roosa pael ka kaelas... :'( Aga vaadake silmi!!! nuuuuks!!! :'( by Higgins Ja siis Ynxilt minu arvates mitte eriti juhe. Pole näinud paremini tehtud ja ilusamat flashi, soovitan palavalt. Tõsiselt hea asi, eriti kurva tuju jaoks. http://www.ilustris.pl/

Tudengipäevad on erilised

2006-05-02T23:18:00.000+03:00

Kõrvataha panemiseks, tudengipäevadel on erilised. Lööge ka kaasa teinekord! Ma tahaks siia muljeid kirjutada, aga vaikida on ka hea. Ja inimeseloom on laisk. Lihtsalt, et teaksite vahvaid üritusi siis... TUUT, Tudengisupp, Rammumehe võistlus (tänu ühe mehe ja tema hooldetiimi šhowle, jee), Tudengilaul, Ööorienteerumine, Piljard, Võluaia heategevuskontsert (kõik oma raha andsin ära! (s.t. 10.-)), Öölaulupidu, Pirogov, Karsumm, Kummipaadiralli, Sõprus Rokib, Tudengilaat, Volber. Lisaks leidsin suveks hea töökoha, magasin maha 1. mai ja täna tegelesin terve päeva mööbli liigutamisega ning sooritasin ühe eksami. Aga homme olen hoopis tegus. Ja ma ei kirjutanud kõigest. Näiteks Volbrir pidutsemiseni vist ei jõudnudki... :(. Tuiasin niisama.

Nent

2006-05-02T00:57:00.000+03:00

Et mõnda konkreetset tegevust teha e n e s e k i n d l a l t on kolm võimalust: 1) Olla väga kogenud. 2) Mitte midagi konkreetsest tegevusest teada. 3) End täis juua. P.S. Siit leiate ka 2 põhjust, miks Volbribaarid Ugalas ikka toimivad.

Reklaam

2006-04-30T11:31:00.000+03:00

Antud toodet on võimalik hankida ainult tudengilaadalt (või hiljem postimüügist). Saa oma unevaevustest lahti!

ToDo enne kella 13.

2006-04-30T08:39:00.000+03:00

- Peksa rebaseid - Šok Nöblad - Peetri juurde, asjad kaasa + villimine ja printimine - Grilli orgunn - Tukakaga ühendus saavutada - Kitleid! ...

Öine

2006-04-30T02:30:00.000+03:00

Maailma parim rummikook ja uneliiv silmis. 4 tunnikest und ja tegudele!!! Olin piletikontrolör&Turva. Sõprus rokib! Tegu Plink-Plonki eelüritusega. Vähe tuttavaid oli :(. Kahju. Aga sain laheda T-särgi see-eest. Tasuta õlu ka. Rokkida oli hea. Andur oli andekas ja Genialistid geniaalsed. Oehje. Suvi sai vist sihid. Teie unevaevused saavad loodetavasti homme lahendatud uue Peetrikese-unerohu abil (THREE IN ONE!!!!!!).

VOLBER!

2006-04-28T11:11:00.000+03:00

Volber. Volber. Volber. Volber tuleb. Ja jääb. Terveks ööks. Kui väljas on pime, ja sees on soe, ja Kõlamets Postimeest enam ei loe Siis sina tead, et mina armastan sind, ja Popsid ja SKA ja grill!!! Ja nüüd siis söön banaani ma boolist Mu lilleline särk näeb välja kui topp Roosas kleidis tantsib masinist Teel on supp, supp, supp! Taevas läks roosaks ja tudengid ikka tantsisid. riietus ilus, mugav ja pidulik. korp.ugala.ee/volber

2006-04-26T12:18:00.000+03:00

Miisu kräunatas mõnust. Ta oli kass. Hulkuv kass. Tema tööks oli hulkumine. Ja muidugi ka akende all kräunumine, prügikastides sobramine ning omale võimalikult paljude järglaste saamine. Ohhh! See on nii hea, et osad inimesed otsustasid neid toetada. Linnas olid mõnele poole paari tolli kõrgusele maapinnast pandud üles punased nupukesed , mille vajutamisel sõitis su ette lähim takso. No see oli selleks puhuks kui tahaksid hulkuda järsku näiteks Karlovas, mitte Veerikul. Siis polnud vaja nii palju pingutada, et prügikastides sobrada. Kõikidele prügikastidele oli nüüd lisatud kassiluuk, et väikestel kiisudel mugav oleks. Kasside uutest nn lõbupesadest ei maksa rääkidagi. Kõik pehmete patjade ja siseküttega, et kassipoegi lihtne teha oleks. Nüüd oli Miisu ees viimane sõna: Aiwa SUUR Helivõimendisüsteem. Kassi ees oli mikrofon, teda ennast ümbritsesid võimsad kõlarid. Selle abil oleks võinud üles äratada terve kvartali. "Kui kontsert siis kontsert", mõtles Miisu ja kasutas mikrofoni otstarbekohaselt. "KRRWOOOAAAAAAUUUUAAAAAAOOOOOUUUUWWWWW UUUUUOOOOOWWW" Kvartalitäis inimesi virgus oma hilisöisest unest. Küll inimesed on ikka ilusad ja head. "Võluaia heategevuskontserdil kogutakse annetusi Tartu kodutute loomade tegevuse toetamiseks." link

Mida rõvedat on võimalik võtta ette hindamissüsteemiga...

2006-04-26T11:25:00.000+03:00

Aine kestab läbi kahe semestri. Sügissemestri lõpuks saad esimese hinde mis koosneb kahest testist. Esimesesest testist läheb arvesse 30% sügissemestri hindest. Test koosneb omakorda veel kodulugemisest (25%) ja kontrolltööst(75%). Semestri viimasest tööst saad 60% esimese semestri hindest. Viimased 10% antakse kohalkäimiste eest (kohalkäimiste%/10). Kui oled aga liiga vähe koha käinud võid selle 10% asendada hoopis 35%+65% süsteemiga, protsendid saadud vastavalt 2-st sügissemestri testist. Kevadsemestri lõpus saad teise hinde mis koosneb taas kahest testist. Esimesest läheb arvesse taas 30%, millest 25% moodustab omakorda kodulugemine. Teine test koosneb omakorda 4-st tööst mis toimuvad läbi semestri. Neist töödest võetakse keskmine. Kui su keskmine jääb alla 75% siis pead tegema töö uuesti semestri lõpus, kus on sel puhul juba haaratud kogu semestri materjal. Nüüd saad kirja oma parima skoori, kas 4 töö keskmine või üldtöö. Viimane 10% moodustub suulisest vastamisest. Kevadsemestri lõpus saad ka kolmanda hinde, mis koosneb eksamist. Eksami hinnet alandatakse 1 palli võrra (10%) kui sul on tegemata suuline vastamine. Kogu aine hinne koostatakse sügissemestri, kevadsemestri ja eksamihinnete põhjal. Ehk siis =(H1+H2+H3)/3 Ehk kokkuvõtteks illustreeriv valem ühest võimalikust variandist (if varainte ei lisa) =((0,75+0,25)*0,3+0,6+0,1+(0,75+0,25)*0,3+(0,25+0,25+0,25+0,25)*0,6+0,1+ 1)/3 Ma ei tea kas nutta või naerda, et meie inglise keele hinne just niimoodi välja kujuneb... P.S. Ma jätsin muidugi mainimata skisofreense ja õela vanamuti, täitsa-pees-õppematerjalid ja õppematerjalidele kulunud paberi üllatusliku väljanõudmise semestri lõpus.

Ego

2006-04-25T00:49:00.000+03:00

Egot tuleb silmas pidada. Hoolitseda nagu õunapuu eest - liigsed kasvuväädid ära lõigata. Samas on komposti ka vaja. Jäneseid ei tohi koort sööma lasta. Võrkkoi eemal lehtedest. Näiteks on mu juuksed liiga pikad ja käega läbi nende tõmbamine on juba kehakeeleliselt ülbe tegevus. Eriti kui nad on sellised lainjad ja kuldsed. Husss! Lisaks märgatav tuuletakistus. Ja tõsine jalgpalli mängimise häiritus. Hommikul TUUUUT ja supppp!

Papa Ratso

2006-04-24T16:58:00.000+03:00

Mida Marten teeb enne eksamit? Oooh! Õppimine unustage kohe ära onju (kuigi eile päeval ja täna lõunani sai tegeldud asjaga). Eelõhtul tuleb natuke tavalisi totrusi teha onju. Alkoholi tarbida onju. Ja kui eksmamini on 3 tundi veel vaba aega õppimiseks siis laenab Marten hoopis fotoka ja sõidab kevadist Tartut pildistama. Kindlasti muutusid teie arvutid sellest pildihulgast siin nüüd eri aeglaseks. Heh heh heh heh heh. Ja ärge midagi head oodake. Olen algaja. A mõnus oli ikkagi. Suurendamiseks klikkida pildil. Palju mingisuguseid siniseid lillesid. Ühest oksast piisab... Memme Musi (heietades) "Jaaah. Kunagi olin ka mina ämber." Eest ära! Mu raudne ratsu alleel... "Trill-trill-trilill"! Kännud on lahedad. Seal sees oli lausa terve linn! Suvine Emajõgi omas mullis. See sell vaatas mind nii tobeda näoga, et tegin tast klõpsu ära. "Ei! Roheline pole sel kevadel moes! Meie oleme punased!" Vabadus Kuna olin just õppinud metsanduse eksamiks, sealhulgas metsa kasvukoha tüüpe, siis tuvastasin pildiloleva kuusikualuse pinnase järgi, et see oli rajatud põllumajandusliku maa peale hiljuti. Huumuskiht mis sellise paksu kuusemetsa all peaks ikka olema (happeline ja halva kvaliteediga) puudus peaaegu. Seda ei saa nimetada mulliks, ega kaugeltki mitte moderiks ega mooriks. Ilusad ilmad... Tartu rand on veel kuidagi tühi... Tegelikult on minu taga 50m kaugusel juba üks inimene täiesti tšillimas päikese käes lõkke ääres. Et ta oli küllaltki vana juba ja hästi suure kõhuga siis polnudki väga sündsusetu see, et tal ühtegi hilpu seljas ei olnud. Püüdsin teda küll pildi peale saada aga ta vaatas mu poole kahtlase pilguga ja seda ma küll ei taha, et üks nudist mind fotoka vetteviskamise pärast mööda randa taga ajama hakkab. Tegin seega pildi palju ilusamast rannast ja Emajõest.

Juhe on jälle koos!

2006-04-23T00:14:00.000+03:00

Pärast pikka varjussurmas olekut ja andmebaasi infarkti üleelamist on juhe jälle koos! Elagu Juhe! "kas SINA tead mis tunne on siis kui südamesse on torgatud kümneid hambaorke?" Loe juhet ja saad teada.

Jalgpall! Jalgpall!

2006-04-22T11:53:00.000+03:00

Eile oli reede ja seega jalgpall ja ohsa põrnik, me tegime esimest korda sel aastal PÄRIS murul. Jah! Veeriku kooli staadioni PÄRIS murul. See oleks nagu oled terve talve Rolltoneid söönud ja saad nüüd järsku pelmeene (mis siis et Säästu omasid)! Päike paistis ja muidu oli ka ilus. Ja veel. Ma sain PÄRIS enda jalgpallisärgi nüüd. See on roheline ja valge ja üldse kena ja näen jõulupuu sarnane välja. PÄRIS minu oma särk minu oma numbriga. :') Õnnistasin selle sisse ja nüüd on see pisut mullane ja lõhnab vähem hästi. Lõin värava ka! Nüüd on veel korralikke jalgapllisaapaid vaja sest vanad rikuvad tõsiselt jalgu juba. Rikkusin kaks korda endale antud lubadust ja mängisin tossudega. P.S. Ma nägin unes liblikaid.

Soov

2006-04-21T00:05:00.000+03:00

Salem kuumas. Ta keha lausa kisendas vee järele mida higistada, kuid veevarud said otsa juba kaks päeva tagasi ja sinnasamusesse lõppes ka kaamel. Nüüdseks nädal otsa kõrbesse eksinuna hakkas ka tema araablasevaim muserduma. Lootus küll kippus kustuma, kuid Salemi sees oli siiski midagi nii sitket, mis pani teda edasi liikuma, kuniks hingab. Ja vastupidi. Iga luite järel avanes üha korduv silmapiirini kaduv vaade, mis koosnes 99,9%'st liivast. Päike, kadumas läänekaare alla, venitas eksinu varju pikaks. Päevase kuumuse asemel hiilis ligi verdjahutav külmus. Üle järgmise luite astudes mees komistas ja kukkus veeredes selle jalamile. Tõusta on palju raskem kui edasi liikuda. Salem surus oma kulunud kämblad liiva sisse. Ootamatult puutus üks sõrm millegi muu vastu. Midagi metalset. Ta torkas kummargil olles mõlemad käed sinna, kus arvas olevat tundmatu objekti. Ta tõmbas välja lambi. Kuivanud ja pragunenud huuled kõverdusid irveks. "Aaahaaa!" sõnas ta oma kuivanud häälega ja pöial hõõrus salamisi lambitila. Popsuga ning mõõduka suitsupahvakuga ilmus õhtuõhku ei keegi muu kui džinn. "Olgu kõrbevaimud sulle armulised mu igavesest vanglast päästmise eest!" sõnas lambivaim suursuguselt. "Et näidata oma tänu, võid soovida ühe soovi. Mida iganes tahad! Olen kõikvõimas." Salem tõstis sõrme ja avas suu... Salem istus oma telgis pärsia mustriga vaibal. Ta tundis end hästi. Või peaaegu. Tegelikult tundis ta millestki puudust. Või seda võis ka segaduseks nimetada. Justkui oleks keegi ta sees uksele kolkinud ja nõudnud väljalaskmist või vähemalt advokaati. Salem oli nõutu. Talle ei meeldinud see tunne. Telki ennast ümbritses oaas koos väikese istandusaia ja järvekesega. Siin seal pakkusid päevakuumuse eest varju puud. Väikesed lapsed olidki just ühe sellise all mängimas. Üks pisike põnn kaevas liiva ühest august hunnikusse, kui ta kühvlikene millegi kõva vastu puutus. Lapseliku uudishimuga pistis ta oma käed pinnasesse ja tõmbas välja lambi. Väikese silmad muutusid pilusilmadest pisut suuremaks ja suu moodustas pisikese O. Salem istus ikka veel oma telgis ja mugis näljapeletuseks halvaad kui laps, metallist lambiga sisse jooksis. "Venna, venna! Vaata mis ma leidsin", hüüatas ta erksalt. "Vahi aga! Kust s aküll sihukese said?" "Liiva seest." "Las ma uurin seda veidike, võta halvaad ja mine mängi õues edasi", sõnas Salem pojale. "'Tähh!" tänas too ja kadus jooksuga päikeselise kätte. Salem uuris lampi käte vahel ja püüdis kaant avada. Siis sõõrus ta vasema pöidlaga lambitila. Popsuga ning mõõduka suitsupahvakuga ilmus õhtuõhku ei keegi muu kui džinn. "Olgu kõrbevaimud sulle armulised mu igavesest vanglast päästmise eest!" sõnas lambivaim suursuguselt. "Et näidata oma tänu, võid soovida ühe soovi. Mida iganes tahad! Olen kõikvõimas." Salem tõstis sõrme ja avas suu. "Oo kõikvõimas olend. Ma ei taha sult rikkust. Ma ei taha sult võimu. Ja õnne tahan ma ise üles leida. Aga ma ei tunne end hästi. Lausa piinlen iseenda käes. Ma tahan öelda kuid mul pole häält. Ma tahan luuletada, kuid sõnadest jääb puudu. Ma tahan lohutada, kuid ebalik on toon. Ma tahan sult sõnu. Sõnu mis loovad hommiku ilusaks, ja päeva teeb tegusaks. Sõnu mis õhtul lohutavad ja ööseks uinutavad. Tahan sõnu, mis küünlana valgustaks hingi, kuid parafinitilgad ärataks südamed ellu. Tahan sõnu, mis looksid kõrbesse oaase ja silmadesse sära. Tahan sõnu, mis kõige janusema kaameli paneks astuma viimast versta kaevuni, et piitsa kasutama ei peaks. Ja kõigetähtsam, et need Sõnad mind uhkeks ei teeks." Salem langetas sõrme. Ta oli keset kõrbe. Päike oli loojunud. Esimesed külmavärinad läbistasid vaevatud mehe keha. "Vii mu unistus täide", sõnas Salem. Džinn mõtles. "Jaa! Kuid kahjuks ma ei saa! Andsin sulle ainult ühe soovi. Sa saad soovida ainult ühe soovi. Su jutt palus liiga palju. Ainult üks soov." Salem, olles nõrkenud janust ja palvikus tõstis pilgu lambivaimu poole. Imestununa omaenda jutust sõnas ta juba läbi meeletuseudu: "Siis anna mulle Sõnad. Anna mulle need Sõnad!" "Saagu nii!" hüüatas lambivaim ning kadus popsatuse saatel koospilvekese ja lambiga. "Sõnad, sõnad, sõnad, sõnad, sõnad, sõnad..." sosistas Salem meeltesegaduses. Kuskilt kaugelt läbi palavikusegasuse jõudsid tema ajju hääled. "Mis sa arvad pikalt ta juba üksi ja joomata on olnud?" "Paistab, et kaua." "Ja kas tal on lootust?" "On. Sa vaata tema suud, mis ikka veel räägib." "Tõsi. Sealt on veel sõnu kuulda." "Ole hea viime ta minu telki." "Sa ravid ta terveks?" "Ta on inimene ju."

Kus on koera koht!

2006-04-20T00:13:00.000+03:00

Kus on koera koht? On Kuudis ja ketis! Et puuduks oht me krantsik va petis, linna peale läeks. Ka koerailmaga rähmas silmaga maailma kipub vaatama ja mitte ainult, lausa ripub mu käise küljes et jalutama talutaksin kuis taksi maksitakso. Käis ujub nüüd süljest. Öhh! Oh muidugi rõõm, et tulles koju ta klähvab ja pätile sähvab. Aga ta tüütab kui akna all ulub ja paitust nurub. Nii et ei hüpi! Kus on koera koht! Ah?!

Patrioot

2006-04-17T22:10:00.000+03:00

Vimes naeratas pimeduses laialt. Ajutiselt oli ta õnnelik. Tal oli külm, ta oli läbimärg ja üksi ning üritas end kella kolme ajal öösel nii hästi kui võimalik ilma eest kaitsta. Sel kombel oli ta veetnud nii mõnedki oma elu parimad ööd. Sellistel puhkudel sai lihtsalt õlad nagu n i i moodi kokku tõmmata ja pea n i i moodi rinnale langetada, ja sinust sai väike onn, kus valitses soojus ja rahu; vihm trummeldas kiivrile ja mõistus tiksus imevaikselt, lahendades maailma mõistatust... P.S. Väikestest asjadest on palju lihtsam kirjutada kui suurtest. Ja veel suurematest.

Viuh!

2006-04-16T22:14:00.000+03:00

Hommikul munadevärvimine. Siis hakkasin oma äsjapuhastatud, timmitud rattaga Tartusse tulema. Tegelikult kadus see 50 km nagu jääkuubik teevee sisse s.t. VIUH! Tartusse jõudes veeresin kohe MHG pallimuru juurde. Jäin küll veerand tundi hiljaks. Ära küsi kas olin väsinud, sest iga töö tahab tegemist ja keegi peab ju jalgpalli ka mängima!!! Halvem uudis on see, et see jäi viimaseks pühapäevaseks jalgapalliks. Pühapäev ja Jalgpall läksid lahku. Jalgpall käib nüüd Reedega kokku ja salaja vahest Esmaspäevaga ka. A eks pühapäev ka midagi põnevat omale leiab. Kogu see sportlik füüsiline pingutus tekitas kogu kehas sellise mõnusa mõnusa soojuse, mille käes praegugi vedelen. Ja päike sai ka päev otsa mu käsi, jalavarsi näha. Oeh. Hea on kohe olla. Nagu tõsiselt hea. :) Siuke isiklik mumbojumbo seekord siis.

Ravikuur

2006-04-14T01:38:00.000+03:00

Algab ravikuur. Huumoriga pooleks, et end võõrutada Oblivionist. Ja muidu ka mõtetust kärast peas lahti saada. Sõidan pühadeks koju maale. Jooksen alasti metsas ringi ning ohverdan kanu. Sellist värki. Oma kulutused tuleb "supersäästa" režiimile lülitada. Igasugused põnevad asjad tulemas suvel... Või siis "superteeni". vahepalaks ammuunustatud huumor: postimehe horoskoop reedeks. Lõvi: Sinu tee võib ristuda tõelise nõiaga. Ole valmis käpaga virutama, mürgisegamise ja luua seljas lendamise asemel ootab sind midagi tänapäevast. Vaikselt kujutan ette, kuidas tähetark neid koostas... Selline kohvi üledoosi käes kannatav, värisevate käte ja krussis pika valge habemega vanake, läikpaberist tähtede ja kuudega ehitud müts peas, hanesulg mööda paberit kribamas, kukeaabitsa pildid inspiratsiooniallikaks, ufode tähelepaneliku pilgu all, kes pole ikka veel astroloogiale pihta saanud (by Pöidlaküüdi reisijuht).

ES

2006-04-11T20:27:00.000+03:00

Astusin läbi tugeva vihma kõrge kivihoone poole. Päike oli juba ammu loojunud ning kell kuskil kahe paiku. Siiski, siiski teadsin et Maagia-ülikooli ei panda mitte kunagi kinni. Iga eksinud teeline võis sealt omale sooja ulualuse leida. Minu eesmärgid olid muidugi hoopis teist laadi... Ma ei hakanud koputamagi, ning astusin sooja ruumi. Hele valgus tegi silmadele pisut haiget, kuid jätsin selle tähelepanuta. Kammisin ruumi silmadega üle. Õnneks ei olnud kedagi ja sain rahus omaette tegutseda. Kamina kõrval oli laud. Astusin selle juurde ning vaatasin sahtlitesse. Kas on midagigi sellist nagu ma otsin. Mu näppu jäid ainult mõned raamatud ning palju tühja paberit. Ei! See on mu viimane võimalus, mõtlesin omaette kui mu silmad tabasid eemalolevat vitriini. Sealt need särasidki vastu: Hingekivid! --- Et oma jutuga edasi saaks minna peaksin Sinule, armas lugeja, veidi rääkima ka oma minevikust ning sellest, mida ma ometigi tegin sel vihmasel ööl ihuüksinda maagiaülikoolis. Juba väikesest peale on mind inimesed köitnud. Ma armastan suhtlemist ja seda, kui inimesed imetlevalt mulle otsa vaatavad. Selistel hetkedel tundsin end jumalana. Nii sai minust bard. Heas mõttes tola, kes alati valmis mõne põneva loo rääkima või nalja viskama. aga ma polnud ka teadmistelt või füüsiliselt nõrguke. Teadsin nii mõndagi taimedest kui ka vehklemisest. Seega olin oma õnne tipul, kuni ühesama ööni mil juhtus... Vampiir! Ta hammustas mind une pealt, imes oma isu täis ning jättis mind voodisse. Paari päeva pärast tundsin kuidas mu keha hakkas muutuma. Tugevamaks ja võimsamaks, samas kartsin juba päikesepaistes liikuda. Ähmi täis oma saatusest, lasin ühel päeval jalga... põgenesin metsa, et keegi ei näeks mu muutumist inimkoletiseks. Tegelikult sain seal terve öö hästi hakkama, mõned ründavad hundid ei valmistanud mu uutele võimetele mingeid probleeme. Hommikuks avastasin end ühe metsaküla äärest. Arglikult liikusin asulasse ning sain tuttavaks kohalikega. Tegu oli ravitsejatega! Pärast põgusat kokkupuudet küsisin ka, kas on võimalik mind ravida. Kuuldes, et ma olen vampiir kohkusid nad, kuid õnneks juhatasin nad mind ühe kaugemalasetseva linnapea juurde. Tema teab rohkem. Järgmiseks õhtuks olin õiges kohas. Suur oli mu üllatus, kui nägin et meer oli ka ise vampiir. Ta rääkis enda ja oma naise kurvast saatusest ning andis mulle lootust paranemiseks. Nimelt pidi kuskil idas asuma nõid, kes suudab ravida. Tegelikult asusin teele otsekohe. Hommikuks jõudsin nõia majani. Päike hakkas juba tohutult mu nahka põletama ning astusin hütti. Nõid oli kuri, kuid nõustus mind aitama... kui ma toimetan talle 5 suurt hingekivi. Tema vingumist kuulates veetsin hütis terve päeva ning asusin õhtupimeduse saabudes teele... --- Lummatult astusin vitriinini. Seal lebaski kolm säravat kristalli. Logistasin õrnalt selle ust. Kinni! Kurat! Erutusest värisevate kätega kaapisin oma kotist lagedale muukrauad ning asusin lukku muukima. Tegu oli päris raske ülesandega. Lõhkusin oma pooltest muukraudadest ära kuni lukk lõpuks lahti plõksatas. Ettevaatlikult tõstsin kolm kivi välja ning panin kotti. Mis edasi? Silmasin ülesviivat portaali ning vaikselt hiilides rakendasin seda enda peal. Üles jõudnuna oli mu imestus suur, kui otse mu ees valvas ruumi võlur. Õnneks seljaga. Kasutades oma kasvavat verejanu, mis tõstis mu osavuse ja jõu jumalikuks hiilisin järgmise portaali juurde ning maandusin kolmandal korrusel. Siin lebas suur voodi ning selle peal- kohalik peavõlur ise. Mina aga asusin ettevaatlikult toas ringi kõndides sahtleid ja kappe läbi tuulama. Mitte kui midagi ei leidnud! Astusin ettevaatlikult voodi juurde kus arhimaag rahulikult hingas. Kui äkki ta taskutes? Kummardusin ettevaatlikult ta kohale... See lõhn. Värske suikuv veri. TAHAN! KOHE! Ma lihtsalt ei suutnud oma janu enam talitseda. Kummardusin vana mehe kohale ja hammustasin. Tema südametuksed kõrvus, kustutasin oma piinava janu ja tulin tagasi mõistusele. Õigus! Taskud. Lükkasin käe õrnalt ta kõrval lamavasse kotti. Ta võpatas! Pöördus järsku! Ja karjatas püsti hüpates! Ma ei jõudnud veel midagi teha kui juba olin mingisuguse loitsuga pihta saanud. Hüppasin üle voodi ning sööstsin portaalini. Teine korrus... esimene. Õue. "Seiske ja tulge minuga kaasa!" sõnas üks valvur otse ukse juures, kui ma välja olin jõudnud. Mu veri kohises kõrvus, täituna äsjasest söömakorast ning pool-hullununa tormasin ruttu eemale. Kuulsin kuidas ta raskete sammude ning mõõgaga vehkides mu järel sprintis. Taamal hakkas idataevas heledamaks minema. Linnaosasid eraldavaid väravaid läbides sain päris mitu kergemat haava neid valvavate vahimeeste käest, kuid mu sisemine vampiir ei lubanud peatuda... Põgenesin edasi, käputäis tugevalt relvastatud valvureid kannul. Keegi lasi mind vibuga. Nool tungis läbi õla kuid valugrimassides tõbasin selle hoo pealt maha. Tundsin kuidas haav veidi paranes kui oma ravitsemise loitsu selle peal kasutasin. Suur linnavärav. Tormasin sellest välja ning kiirest jooksust hoolimata oli mul veel kaks vahti kannul. Jõudsin hobuseaediku juurde ning hüppasin esimese ettejuhtuva hobuse selga. Lähedalolev kohaomanik karjus mulle midagi, mida ma läbi verekohina ei kuulnud ning haaras mõõgaga vehkides koos linnavahtidega minu poole tormama. Juhtisin hobuse traavile ning lasin tal üle madala tara hüpata. Kolm jälitajat jäid mööda linna eraldavat rippsilda ratsutades selja taha. Idataevas oli juba liiga valge. Mu nahk hakkas kirvendama. Ruttu! Ruttu! Teadsin, et läheduses on üks mahajäetud lagunev kindlus, kuid kas ma jõuan. Päike hakkas tõusma kui juhtisin hobuse ülalt kõrgendikult alla hüppama otse kindluseõuele (ma ei tea kuidas see juhtus, ilmselt ta kartis mind liialt vastu hakkamaks). Kõrgus oli liiga suur. Hobuse jalad murdusid ning ta jäi mu alla elutult lamama. Üks ringilendav imp pani mind tähele ja saatis otsemaid mu poole teele tulepalli. Tuli... EI! Sööstsin ukse poole, mis keldritesse viis ning hüppasin hämarasse pimedusse. Siis jäi kõik vaikseks. Vaid minu närvitsev ähkimine tekitas ruumis kõheda tunde. Rahunesin pikkamööda. Nüüd. Mis nüüd saab? Inimeste poolt olen hüljatud... kust ma saan need ülejäänud hingekivid? Laskusin mõtisklusse. Kui järsku! Kas see oli tõsi? Kuskilt kindluse seestpoolt kostus hääli! Olin kuulnud goblinitest, bandiitidest, huntidest ja muudest eluloomadest kes selliseid paiku asustavad. Hahaa. Mida mul paremat on teha. Hiilisin lossisisemuse pimedusse paljastatud kihvadega õel irve suul. Loo moraal? Ära hangi endale sellist mängu nagu on Elder Scrolls 4 Oblivion. See on lihtsalt nii hea ja tõetruu asi, et võimatu on loobuda. Ülalolev tekst on lihtsalt väike katkend mu tegelasevare viimastest tegemistest ja seegi on vaid väike kõrvalepõige pealiinist ja täiesti ebaoluline. Näiteks oli üheks elamuseks minu jaoks hirvejaht metsas, pikas rohus, öösel, paduvihmaga, vibuga. Kestis umbes kaks minutit see tagaajamine. Tohutud rollivõimalused ja avastamine; hingemattev pilt. Ohh! :'( Andeks. Ma vahest kukun ikka sinna mängusõltuvusse. Õnneks mitte eriti tihti ja õnneks saab see kunagi läbi ka ja loodetavasti on kogu tegevus arendav.

Iseenda äraandja

2006-04-09T22:08:00.000+03:00

Just siis kui tunned, et kõik halvasti kisub, juhtub midagi head. Ja *****, vastupidi ka! Mind on niii vähe. Andsin end ära. Kõik. Närune tunne, et närune tunne on. punkt.

2006-04-08T20:58:00.000+03:00

Ja päike loojus ning linnatuled ärkasid hilja. Täna oli esimest kärbest näha ning ööliblikas vaatas aknast sisse. Mu haigutus annab silmad ette igale püütonile. Tegelikult ei tahaks ma hoopis magada, aga kord nädalas võiks ju korralikult. Kordaläinud päev, homne tuleb veel parem.

Meeldiv ost

2006-04-06T07:41:00.000+03:00

Kui õde teatas, et ta on kohvist rohelise tee kasuks täiesti loobunud olin pahv. Mu väike õde oli ju kohvi joonud niikaua kui ma mäletan... Ja nüüd roheline tee. Ei teagi, kas am ei ole kunagi seda joonud aga maitse mul igatahes meelde ei tulnud. Läksin comarketisse ühte karpi teed ostma. Silmad sõelusid erinevaid marke kuni silm jäi ühele teistsugusele. 15.- eeklooma eest lebas riiulil 25 pakikesega tee. Täitsa hea hind, mõtlesin ja uurisin lähemalt. Tegu oli Canadyan Danceri tootega. Pakend üllatas. Puust karbike??? Hiina kvaliteedi väljanägemisega aga ikkagi puust? Vau. Pistsin karbi ostukorvi ja soetasin sinna muid asju ka. Kassa juures pisteti mu ostude juurde kruus. "Eee. Mille eest see on?" küsisin, mõeldes ega ma ometi miljones ostja pole. Müüja valgustas mind, et tass on teekarbiga kaasas. Pauvau! Koju jõudes avasin mingi hetk karbi. Puust kaaneke libises kõrvale ja selle seest tuli välja mõnusalt avatav hermeetiline pakk, 25 teekotikest kenasti sees. Lisaks maitses tee hea. Meeldiv ost. Tasside bilansist. Mul oli muidugi vahepeal tassides täielik põud (ehk 0 siis) aga nüüd on neid igatpoolt ise juurde tekkinud, nii et hetkel oman 5 tassi (Eile läks küll üks katki, kuna üks grupp tassimolekule otsustasid otsustada, et nad teise grupiga tassimolekulidega enam koos olla ei taha ja tassi tekkis pragu mille vahele tungisid ruttu teemolekulid).

1. Aprill!

2006-04-01T21:05:00.000+03:00

šokeerisin eile õhtul kardetavasti nii mõnesidki inimesi. Hommikul šokeerisin ennast tõsiselt! Ei olnud naljakas (mul). Nüüd söön šokelaadi. Elu läheb edasi. Üldiselt... olen tobedate naljade ja naljapäeva toetaja. Kerged killud stiilis "Su auto ärandati hetk tagasi. Aprill!", panevad inimesed rohkem taipama, kui hästi kõik ikka on. :) Kuigi mõnel vist ei ole ka. Hetkel on mul käsil Douglas Adamsi pöidlaküüdi triloogia viies raamat "Enamasti ohutu". Ei vaja isegi soovitamist. Nii hea. Aga seal on ekstra hea jutt robotite kohta. Refereerin natuke... Läbimurre robotite ehituses toimus siis, kui teadlased avastasid emotsioonid. Kreisi teooria muidugi. Nad programmeerisid robotid emotsioone tundma. Tähtsamaiks oli "õnnetunne". Lahtiseletatuna, et robot tunneb end õnnelikuna kui ta teeb talle määratud tegevust. Kui robot ei saanud sellega mingil põhjusel hakkama, piinles ta pahameele käes ning püüdis takistusi kõrvaldada. See avastus kaotas ära suure hulga elektroonika mumbu-jumbot jättes mõtlemise nüüd puhtalt roboti hooleks. Hetkel on üks peategelasi, Ford püüdnud oma käteräti alla osava nipiga ühe pisikese patrullroboti, kelle ülesandeks on ringi hõljuda ning otsida inimesi, kes ei tohiks konkreetsel territooriumil olla. Nirvaanasse õnnestuks tal jõuda ehk siis, kui saab kogu majale üldhäire anda. Oh neid üllaid eesmärke. Kahjuks ei ole see robot hetkel üldse õnnelik, sest saab ainult kohapeal suriseda ja muretseda miks sensorid ei tööta. Depressioon. Ford vabastab käteräti alt õrnalt roboti juhtpaneeli ja loogikaskeemid, mis patrullijat tegevuses hoiab. Seal on üks konkreetne kiip, mis sisaldab infot selle kohta, mida robot peab tegema, et ta õnnelik oleks. Kui tegemised on õiged siis saadab see laengu teatud kohta, misjärel robot end õnnelikuna tunneb. Ford eemaldab selle kiibi ning robot jääb vaikseks. Ei ole enam stiimulit, et tegutseda. Ford tõmbab käterätikust sinna pistetud juhtmejupi ja ühendab kiibist jäänud ühenduspunktid. Robot virgub! Nüüd pole tal enam midagi vaja teha, et end õnnelikuna tunda. Ta lihtsalt ongi õnnelik! Ükskõik mis ta teeb ja kuidas on! Aga Fordil on roboti käest nüüd infot vaja. "Miskit on muutunud, onju?" sisistas Ford. "Oo jaa," vingus väike robot, "kõige imelisemal ja suurepärasemal moel. Mul on nii hea meel selle üle." "No aga mismoodi siis enne oli?" "Priima!" "Aga sulle meeldib, kuidas siin kõik on muutunud?" nõudis Ford. "Mulle meeldib k õ i k," ägas robot. "Eriti kui sa karjud minu peale niimoodi. Tee veel, p a l u n." "Ütle mulle, mis on juhtunud!" "Oo, aitäh, aitäh!" ... Muide. Narkootikumidest rääkisin.

Keevitamine

2006-03-30T23:58:00.000+03:00

Kool on lahe. Eriti kui lahedaid tunde antakse. Keevitamine. Annab põgusa kokkupuute ja lisab julgust asi ise kätte võtta kunagi kui julgust on. Täna tegime gaaskeevitusega lõikamist... "... ja tekib tagasilöök mille tõttu levib leek mööda voolikut edasi kuni gaasiballoonini ja see plahvatab..." Oot mu mõtted olid mujal! Mille puhul see tagasilöök tekib?! Appi! Ohraisk. Ei viitsi üle küsida. Näidatakse kuidas lõigata paksu metallplaati. Mul on peas vanu lenduriprille meenutavad uduklaasid, teised said uuemad asjad. Nahast põll ette ja vasemasse kätte kinnas. Lastakse proovida. Su käes on otsik mille otsas tuhandekraadine sinakas leek. Sõrme all on lüliti, mille vajutamisel tõuseb leek veel vähemalt 1000 kraadi võrra. Surmarelv. Loodame onju et seda "tagasilööki" ei tule. Kahju oleks endast, kui peaks mind lumekraabitsaga seintelt maha nühkima. Või äkki värvitakse üle... mine tea. Igatahes on mu käes nüüd too šušišev asjandus ja lähendan seda metallile. Too kuumeneb kollaseks. Vajutan lülitit ja hoian hinge kinni. Sekundi pärast on leek läbi tunginud ja võib kätt hakata sujuvalt edasi liigutama. Imepisikesi sulametallipritsmeid on kogu alus täis. Tunnen käe peal õrna pistet, midagi sattus ka mujale ju siis. Paks nahkpõll kaitseb mingil määral riideid. Pool torust on läbi lõigatud, nüüd teine. Hops. Valmis. Toru sees voolab sularaud, mis aeglaselt pealt tumedaks tõmbub. Fjuuuh. Elus. 2. raund. Plasmakeevitus. Õppejõud näitavad asja ette ära ja lasevad jalga. Plasmakeevituse põhimõte on kuumutada ainult väga väikest kohta. Pritsmeid ei teki. Ömm. Võtan otsiku enda kätte. Lõikan. Kolks, kukub lõigatud jupp alla. Äääh? Nii lihtne oligi? Hah! 3. raund. Õppejõud räägib hingestatult TIG-keevitusest. "Mulle meeldib selle keevituse juures enim selle hääl. Vaikne mõnus surin." Näitab ette. Igasugune sulametallimöllu ja särin puudub. Kokkukeevitamisel on kaks läikivat plekitükki. Kõik toimub vaikselt ja aeglaselt. Tõsi. Muljetavaldav. Pärast eelmisi keevitusliike on tegu justkui pilvedega kaljude asemel. Lõpuks... Läbi. Olen elus. ma oskaks rikas küll olla. Andke mulle ainult võimalus!

Right, yea right.

2006-03-30T02:19:00.000+03:00

Püüad kõike õieti teha, aga ei tule välja. Ma vist kaotan eneseusu. Soovin, et mind oleks mitu: ma pole vägivalnde aga endale võiks küll keretäie teha. Niisama. Vaataks, mis juhtub. Äkki peaks teistsugune olema? Yeyeah. Peeter oskab ikka oma targa peaga öelda: "Üle oma varju ei hüppa." Olen juba ammu iseenda MSN kontaktide hulgas. Kui eriti endas pettunud olen siis blokin end ära. P.S. Vabandan Marteni igasuguste tegemiste pärast. Selle deprograafia tasakaalustamiseks tuleb ilmselt varsti rohkemas koguses antideprot. Häppi-Häppi Joy-Joy! Weeee! P.S.S. I'm not cool, even while wearing sunglasses.

Hajameelsus on anne

2006-03-27T19:26:00.000+03:00

Kreisidest teooriatest... Teate hajameelsust onju. Unustad nimesid, nägusid, kellaaegu. Ajad kaks üritust sassi, unustad eksami toimumise aja. Saatearuküll. Errorid ajus. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et milleks üldse seda vaja on, ja pmst ei ole see omadus ju eemaletõukav, nagu kõrvalekalded üldiselt. Here it comes. Mõtete evolutsiooniteooria. Mõtted arenevad ajas. Ajaloos. Eksju. Praegu oleme hoopis targemad oma maailmapildilt näiteks, kui 2000 aastat tagasi. Teame näiteks, et asja olemasolu tõestamiseks peame selle tõestama katseliselt ja ümberlükkamatult. Et taevalaotus ei ole kellegi sädelev kõhukoht onju. Mõtted pärandatakse järeltulijatele ning need teevad neist uusi ja keerulisemaid mõtteid jne. Nii tekkis keel ja matemaatika ja kõrgem matemaatika ja lõpuks vene keel ka. Kujutame nüüd ette mõtteid kui elusolendeid. Tavaline loogikaskeem. See on too ja too on see, Seega too on sama asi mis see. Kaks mõtet moodustasid just praegu uue mõtte - paljunesid. Rakendame siia evolutsiooniteooriat... Mõtetel on olemas selline asi nagu muutlikkus. Seda on kahte liiki: tavaline ja mutatsioonid. Tavaline muutlikkus tähendab just sedasamust loogika osa... Mutatsioonid aga... vead mõtlemises. Tekkivad juhuslikud ja veidrad ideed a'la "Mis oleks kui sidrun oleks magus". Aga bioloogiaski on kasulikke mutatsioone ju 1/100 ehk. Tsiteerides Pratchetti VÄikeste Jumalate Om'i, kes sõnas mõtlejate kohta: "More or less. If you spend your whole time thinking about the universe, you tend to forget the less important bits of it. Like your pants. And ninety-nine out of a hundred ideas they come up with are totally useless." "Why doesn't anyone lock them away safely, then? They don't sound much use to me," said Brutha. "Because the hundredth idea," said Om, "is generally a humdinger." Sellest tulebki hajameelsus. Väikesed loomulikud errorid ajus, mis enamikul juhul panevad inimesi sinus pettuma, sinu üle natuke naerma, harva toovad midagi kasulikku. Aga ikkagi... see on edasiviiv. Nii et võtan hajameelsust andena :) Muide, Rolliwoodist on kokkuvõte kuskil siin.

Mõttetu träna pood

2006-03-25T00:34:00.000+02:00

Ma tahaksin, et selline asi Tartus olemas oleks. Et oleks träna kui tahad midagi põnevat valmistada. Näiteks androidi kostüümi. Ja et sealt saaks paari krooni igasuguseid põnevaid riideid osta. Ja see pood võiks ikka SUUR olla. Nii et igakord sinna minnes võiksid alati uusi asju leida, ehk isegi ära eksida. Olen elus. Vähemalt selle nädala lõpuni. Mõnes mõttes tahaks mitte-elu tagasi.

Öbout

2006-03-23T18:57:00.000+02:00

Rolliwoodist kirjutan ma millagi siis kui see läbi on. Iga päev on tibake parem juba. Oh kurta tahaks! Sajaga. Ma tavaliselt ei tee seda, aga nüüd lausa pean! Rolliwood=larbipohmakas astmel n, kusjuures n on päevade arv. Omg. Siiski ei usu et sellest mingi depressioon välja kujuneb, eksju. Mu jalg tahaks paranemist. Üks marrastunud koht on, mis koguaeg jalanõu vastu hõõrdub. Kuigi küll seon, aga see tahaks puhata. Ei saa, no ei saa puhata. Lonkan. Siis maganud olen ka vähe. Ja üldiselt ei tasu mult mingit konstruktiivset postitust siin loota sest kõik on läinud muusse loometegevusse. Hommikud on eri rõvedad, aga ma võitlen nende deprokollide vastu. Eile istusin hajameelsusest vale bussi peale ja läksin Kesklinnast Annelinna Supilinna kaudu, kusjuures ka seal tulin ammu enne õiget peatust maha, kartuses et buss tagasi keerab. Lonkamine, lonkamine. Hetkel hoian kahe käega peast kinni ja ahastan. Aga mingi positiivsus on ikkagi sees. Krt! Homme on ju ikkagi DM'me veel vaja! F. Vabandust, et selline postitus. Ei, lohutamist pole vaja. Kõik on oma viga, oma viga. Eilne homne on tänane täna. Homne täna on eilne ülehomne. Tänane homne on üleeilane üleülehomne. Homne eilne on eilne homne.

Ma ei tea kus ma oleeen.

2006-03-21T01:22:00.000+02:00

jou jou. Metafooriliselt. Oh-eh. Nagu kaaluta olek. Äkki ma kukun? Peaks karjuma? Või äkki hõljun orbiidil? Peaks ette vaatama, et millegagi kokku ei põrkaks? Tegelikult on üks kaaluta oleku koht veel. See on maakera keskpunktis. Aga nagu ma juba ütlesin. Ma ei tea kus ma oleeen. Silmi ei julge ka lahti teha. Inimlik. Jama on selles et homne võib veel hullem olla. Jou jooou...

Tuleb jääda iseendaks

2006-03-17T21:10:00.000+02:00

Ostsin omale ühe banaani ja mõtlen kuidas oleks võimalik Tartu linn oma käpa alla saada.

Vetinari+Librarian

2006-03-17T16:35:00.000+02:00

You scored as Lord Havelock Vetinari. You are Lord Vetinari! Supreme ruler of Ankh-Morpork! Cool, calculated, and always in control. You graduated from the assassins guild, but failed a course on stealth and camouflage, because the professor never saw you there (even though you attended every class). You always seem to know what everyone is thinking, and after a reading your blog, people feel that they have just escaped certain death.

The Librarian

75%

Lord Havelock Vetinari

75%

Carrot Ironfounderson

69%

Commander Samuel Vimes

63%

Gytha (Nanny) Ogg

50%

Death

44%

Cohen The Barbarian

44%

Greebo

38%

Rincewind

31%

Esmerelda (Granny) Weatherwax

25%

Which Discworld Character are you like (with pics)
created with QuizFarm.com

Tegin selle testi 2 korda, esimesel katsel olid 4 esimest varianti võrdsed. Teine test andis kindlama tulemuse juba. Raamatukoguhoidja-Vetinari. Hahaa. Üks küsimus... Kus on Brutha?

Raisakotkad

2006-03-15T22:59:00.000+02:00

*blablablabla*... Tuli meelde et homme on üks töö materjaliõpetuses tulemas. Jumal tänatud! Asungi metallide struktuuri õppima. P.S. Kuulan juba teist nädalat järjest Weird Al Yankovici lugusid (~140). Täiega fännan. Tegu paroodiameistriga. "Amish paradise" näiteks on vist päris tuntud (aga mitte parim minu arust). (8) Genius in France Weird Al Yankovic

Rolliwood

2006-03-13T17:04:00.000+02:00

Hommik - masendus. Esimene loeng oli eriti hull. Väljas paistis päike, ilus valge ruum. Siis tuli Heinloo sisse, kruvis paksud kaardinad ette, lükkas projektori üles, istus oma asendisse (läpaka taha) ja hakkas hiirega näitama mismoodi saab mättkäädis arvudega animatsioone teha (nii põnev, nii põnev). Suutsin ainult 1 tunni vastu pidada. Aga!!! Rolliwood tuleb! Ja kõik läheb hästi lõpuks. Kõik.

Sidrun

2006-03-11T15:28:00.000+02:00

Sidruni tunne. Sellise, kes end tühjaks on juba väänanud. Ei jaksa, pole jõudu tegeleda... Kõige jaoks on vaja initsiatiivi ja kõik tahab läbimõtlemist. Rolliwoodiga tuleb tegelema hakata kohe hirmsa konsentratsiooniga. Suht mu õlgadel, alates jamade kõrvaldamisest raamatukogus. Kardan. dumdumdumdum, mine edasi, loll loom. Kaks kõva pingega nädalat. Vabalt saad hakkama! Pole midagi öelda. Tegelikult olen ikkagi ainult:

D'oh. D'oh!

2006-03-10T03:38:00.000+02:00

Keegi ärkas. Keegi püüdis end ruumis kindlaks teha. Jah ta oli seal, voodil kõhuli, riided ikka veel seljas. Keegi püüdis end ajas kindlaks teha. Pilk kellale ja oli see näitas öösel kell pool kaks. Keegi oli ikka veel uneuimane. Keegi üritas meenutada, miks pea ikkagi valutas ning miks ta sedasi oma voodis lebas. "Magama ei jää vist enam niikuinii", mõtles keegi ja läks kööki süüa tegema. Päev oli alanud.

Palju Õnne!

2006-03-08T16:46:00.000+02:00

Ukse taga on kuulda jalgade pühkimist vastu jalamatti. Kostub võtmete kilinat ning midagi torgatakse lukuauku. Klõps, teeb lukukeel ning link vajutatakse alla. Uks avaneb aeglaselt ning lumised kingad astuvad tuppa. Jalad aitavad üksteisel kingad jalast ning villastes sokkides astuvad pimedas ruumis edasi. Tundmatu ei pane tähelegi, et laud on tõstetud kohta, kus see olema ei peaks. Parem väike varvas tabab lauajalanurka. "Kurrrrraa..." karjatab mees, kuid allapoole kummardudes tabab ta laupa lauaplaadi nurka. "Raiskkk!!!" hüüatab ta ning annab käega lauale vihase hoobi. Käsi maandub kreemikoogi sisse. "ÜLLATUS!!!", kostub tulede süttides mitmehäälne hüüatus ning viis peomütsides tegelast seisavad keset õhupalle, värvilisi linte, lookas lauda ning kokteiliklaase. Mu blog sai ühe aasta vanuseks. Maniakid! ... üks meie teaduskonna poiss astus täna keemia loengusse hilinedes auditooriumisse, käes lillekimp. Ta jagas kõikidele neidudele ( tervelt 2, tavaliselt muidugi 6) roosid ja soovis head naistepäeva. Ja istus loengut oma kohale tagasi. Ma ei tea... Kõik oleks hea olnud kui ta neid tundnud oleks... ömm... Kõik võiksime ju nii teha? Lillede väärtus devalveerub ju niimoodi? Näiteks kasvõi minu enda jaoks. Head naistepäeva. Et Te leiaksite selle mida Te vajate.

Puhtusest

2006-03-04T13:23:00.000+02:00

Tegelesin hommikul improviseeritud vahenditega põrandate puhastamisega. Oli ka aeg! Töö lõpetanud ja puhates/imetledes tehtut, astus sisse boksinaaber oma sõbraga, tegi märjad pruunikad jalajäljed köögi keskele ning lahkus kiirustades. Ärge siis imestage. Vähemalt mina ise olen veel puhas.

Öine

2006-03-03T05:03:00.000+02:00

Kui magamajäämise ajal hakkavad kummitama "B or not 2 B"- probleemid on ikka päris hull küll. Ma arvan, et see ei ole normaalne. Kummitavad kahtlused, kahtlevad kummitused; mõtted, mis häirivad nagu liiv silmalau vahel; kartused, et su põhimõtted kukuvad juba ammu koos sinuga sügaviku poole; tunne, et ei jõua elu-teerulli eest põgeneda... Aga siis magad mõne tunni, jood kange koorekohvi ja pole enam nii hull. Asud hoopis kooliks õppima ja vau!: Sellise värske peaga saaks isegi kolmekordseid integraale lahendada. Muheleme parem: "SÖÖ SOKSI JA VÕIDA COOLI STUFFI!!!" Snickersi reklaamikampaania. Põhjus, miks keegi elule kunagi pihta ei saa on: Sa arvad et see on lihtsam kui arvasid või siis arvad et see on keerulisem kui sa arvasid. ("Eeee. Kas elu on 41,99942665?... ei ole? ... olgu ... eee... 42, 66162? ka mitte? hmmm.") Tõenäosus, et arvad ära mingi suvalise numbri on tegelikult ju 1/lõpmatus. Numbreid on lõpmatult- seega... Inimaju lihtsustab fantastiliselt kogu asja, võttes lõpmatult suure osa esimesi numbreid ja komakohti vaikimisi nullina jättes alles lõpliku osa. Samas on see keeruline ja kasulik, mis võimaldas ahvil hakata oma positsiooni karjas määrama hetkel ta käsutuses oleva banaanihulga järgi. Selline lihtsustus nagu "lõpmatu hulk banaane" tuli alles siis, kui banaanid enam strateegiline varu ei olnud. Hmm. Värske peaga saab ka absurdi kirjutada. Loodame, et fraas "Nägemiseni, ja aitäh kala eest" ei ole igakord tõsi.

Igav ja ülikoolilik jutt

2006-02-28T11:47:00.000+02:00

Allolev kiri läks matemaatikateaduskonna listi arutamiseks. Püüan pakkuda põhjusi, miks mat-infis on nii suur väljakukkumiste protsent. Alati on ju väike võimalus, et lumepall hakkaks veerema... Terv Matemaatika-informaatika teaduskonna listi lugejad! Käesolevas kirjas tahaksin ma veidike selgitada oma vaatepunkti käesoleva teaduskonna asjade üle. Täiesti tavalise tudengi mätta otsast. Loodetavasti suudab see lugejategi peades mõne klotsi paika klõpsata ning ehk tekib uusi ideid. Esmaspäeval Liivi 2-111 toimunud filmiõhtu järgses meie teaduskonna-maailmavalu teemaline arutlus oli üks paganama igav vestlus, kuid tõele näkku vaadates väga hariv ja edasiviiv. Tekkisid mõtted ja taipamised... okei, asja juurde. See, et väljakukkumise protsent esimese kahe aasta järel on päris 50% juures, ei ole ju normaalne, eks? Numbriliselt saab ülikool ehk kenasti oma "peakesed" kätte, kuid ikkagi leiavad pooled nüüdseks endistest tudengitest situatsioonist "valisin vist vale eriala". Põhjus? Ei oska, ei saa hakkama, ei viitsi? Põhjuste põhjuseid otsima asudes tuleb alustada algusest. Noor elluastuja lõpetab gümnaasiumi, vaatab plaanib oma uut eriala. Tõtt öelda ei ole paljudel suurt aimu, mis ta pihta hakkab. Olgu. Lävend on hea ja madal ja raskusi ei ole. Tuhinaga saab sügisel alustatud. Noor nutikas inimene, keda alati on õppima innustatud ning eesmärgi saavutamisel julgustatud jääb järsku toppama. Sest juhuslikult on ta astunud TÜ Matemaatika-Informaatika teaduskonda. Milles asi? Keskkoolis tundus ju kõik nii põnev ja huvitav... Kõigil inimesel on sisemine vajadus ühiskonna heaks miskit ära teha. Tavaliselt on selleks loomulikult töö. Lisaks endaga rahulolule ja respektile kaastöötajate poolt saab ta muuhulgas elamisraha, kogemusi, suhtlemisdoosi. Tudeng peaks ühiskonna heakskiidu (ja seeläbi endaga rahulolu) ära teenima õppides. Kust saab tudeng oma teotahte? Esimesena meenuvad allikad... - Huvi õpitava asja vastu. - Kodu. - Kursusekaaslased. - Riik - Ülikool. Esimene motivatsiooniallikas on vaikimisi täidetud. Niipalju ikka nooruk erialavalikust jagab. Teinegi peaks olema täidetud. Ikka püütakse oma vanematele mitte pahameelt valmistada. Kolmanda juures on juba väike aga: Arvutiga tegelevatel inimestel on ikka veidike suurem suhtlusbarjäär (1. kursusest räägin). Siiski-siiski seegi taandub. Neljanda puhul...stipp 800+400 krooni väiksele protsendile õpilastele peaks näitama et riik soovib nende õpingute jätkamist? Samas on siin raske midagi ära teha. Kuid eriti tooksin välja viienda. Just mati-iti teaduskonna juures tundub mulle ülikooli suhtumine väga pidurdav. Pöördudes tagasi madalate lävendite juurde, mis idee poolest peaksid tooma teaduskonda paljusid, kelle hulgast saab välja sõeluda parima tasemega tulevased progrejad ja statistikud. Tartu Ülikooli hariduse reputatsiooni arvestades justkui "perfect match", onju. Aga tulemus ei ole hoopis selline, kuis paistab. Suures osas kaob ära Alma Materi funktsioon motiveerijana. Eemalvaatajana jälgib ta, kes vastu suudab lõpuks pidada, et lõpuks võitjatele pakkuda tõotatud magistrikohti. Lõpetan nüüd selle nutulaulu vaestest tudengitest ning püüan ette kujutada tulemusi ülikooli jaoks. Lõpuks on nüüd "kõigeparemad" välja sõelutud ning värsketel bakalaureustel on aeg magistratuuri astuda. Jälle üks aga! Miks peaksidki nood noored informaatikud minema magistratuuri ning samas oma ülikooli heaks miskit ära tegema, kui igal pool pakutakse raha ja väljakutseid nii et tapab. Töö kõrvalt jah tehakse ehk ära aga see ei ole ju ülikool! Eile õhtul arutatud probleem: miks teadust ei saa teha? Seos inimtüüpidega? Väljasõelutud "kõigeparemad" on just need kõige iseseisvamad ning nemad saavadki ise hakkama. Puudub vajadus ja tahe oma ülikooli heaks miskit korda saata. Nood tänutundelisemad, kel ehk oleks kunagi veidike ülikoolipoolset initsiatiivi vaja läinud, on ammu välja praagitud või ülikoolist eemale peletatud. Kokkuvõttes on pärast kolme aastat õpinguid aktiivne osa tudengitest tööle ja muudele eluvaldkondadele siirdunud ning Weeee! Meil on kutsekool! Natuke on vaja ehk lahti seletada, kuidas meie teaduskond esmakursuslasest distantseerub. ÕIS'i kasutajasõbralikkus on muidugi ammutuntud :P. Aga kui istuda pungil täis Vanemuise auditooriumis, siis tekib tõsiselt tunne, et tegelikult oled ülikooli jaoks kasutu. Väike mutrike, keda läheks mujal hoopis rohkem vaja. Praktikume antakse tihti taolise tüütu näoga, et mispärast mina seda tegema pean. Vähe on ju neid (magistreid) kel huvi ülikooli juures end teostada kui just mitte tippteadlasehakatised. Samas ei oska vanemad õppejõud end sageli noortega ühele lainele viia. Uueks Alma Materiks on töökoht. Kool jääb kohe alguses selliseks... ametlikuks asutuseks. Bakalaureuseõpe on justkui migisugune ellujäämiskursus ning vähesed panevad tähele, et just see on vundament, millest peaksid kasvama ülikooliga seotud targad inimesed, kes ka omaltpoolt aitaksid alguskursustel tarkust omandada. Fakk! (vabandust, kogemata) Tõeliselt andekaid inimesi olen ära kukkumas oma ainsal aastal näinud. Nad lihtsalt ei näe mõtet edasi õppida. Olgu. Madalad lävendid on *********** ning hoopis süvendavad praegust olukorda. Miinuste ja plusside bilanss kallutub tõsiselt ikka esimeste poole. Kuidas saaks ülikool näidata oma huvi selle vastu, et tudeng edasi tarkust omandaks? Vaadake põnevaid infoõhtuid, mida firmad tudengitele korraldavad! Vaadake tudengite päevi, kus toimub tohutult vahvaid üritusi, taas kõiksuguste muude asjapulkade korraldatud! Ressursse pole? Kõikjale ei ole nii palju raha vaja matta. Elver Loho võiks mainida, kui palju talle maksis raha ja aega eilne innovatiivne filmiõhtu ära korraldada. Huvitavate ülikooli vilistlaste kõneõhtud, teemad mitte ainult igavatest arvudest, ärist ja poliitikast muudaks ju ka ülikooli tudengitele lähedasemaks. Kas taas peab tulema kogu initsiatiiv õpilastelt ?!? Noh? Kas matemaatika-informaatika teaduskonnal ei ole tudengeid vaja? Suhted toimivad looduses ju kahepoolselt. Kas tudengitel on üldse ülikooli vaja, peale selle paberikese, mis nad kaasa saavad? Siinkohal lõpetan oma monoloogi ja annan võimaluse listidiskussiooniks. Mu vaatepunkt on tegelikult suhteliselt lineaarne ja radikaalselt (loe: lahmides) kirjutatud, nüüd juba väljastpoolt pealtnägija pilguga. Siiski ehk on mõni mõte mida annaks edasi arendada. Ma ei maininud siin võlusõna "raha", endastmõistetavalt. Kuid praeguste vahenditega ON parem süsteem võimalik. Minu arvates on suunamuutust vaja! KINDLASTI peaks iga asjaga seotud inimene endalt küsima: Mida annaks Minul paremini teha? Meie teaduskond peaks aga mõtlema enda rollile noorte inimeste haridusteel. Matile ja Itile parimat soovides, Marten P.S. Antud kiri on vabaks levitamiseks, kes aga soovib.

Uinakud & KoppEes.

2006-02-24T17:17:00.000+02:00

Viimasel nädalal on päris tihti tehtud päevaseid suigatusi. Mingi imelik unevajadus. Öiti 1-7 uni ja kaks tundi pärast kooli. Eile ärkasin ukse (mitme) paugutuse ja kuulasin läbi une ikka toanaabri tõsist vingumist (loe: sõimu) mu unetsükli kallal (boksinaabrile). Maitea. Ilmselt peaks Crazy Frogile nüüd ütlema, et hoopis mina olen kõige segavam asi maailmas. Täna magasin näiteks 10+2 tundi. Eile oma kasutust põdedes, lõpetasin Dougals Adamsi "Elu, universum ja kõik"'e lugemise. Siis tuli vajadus ühe tõeliselt pika jalutuskäigu järele. Oma Narva ühika toakesest võtsingi siis suuna Anne kanali poole ning suundusin edasi kanali ja jõe vahelist maariba pidi. Taas üks elamus. Taevas oli enamvähem pilvitu. Kõrkjate vahele suundudes kadus linnatulede pimestav mõju ning tähistaevas näitas oma tuhandet säravat silma. Ning siis oli udu. Kogu jõge ja kanalit piirkond oli kaetud pehme kihilise udukihiga ning see tegi suusarajaga kõrvu astudes väga erilise tunde. Kaugemad tulukesed said omale justkui aura läbi tolle udupaiste ning puudevõrad triibutasid udusse omi mustreid. Vasakule jäid kõrkjad juskui kedagi peites ning paremal kasvasid noored üksikud puud. Otse mu kõrval kadus ette hämarusse raudteena suusapaarisjälg. Lumi krudises jalge all. Mõtlesin:" Imelik. Miljard isesugusust põnevat lumehelvest ja minu jaoks on see lihtsalt lumi." Ja siis seda, et :"Miljard hiinlast on minu jaoks samamoodi inimhulk, kuid mitte tuhatmiljonit põnevat isiksust." Okei. Siis läksin ma üle suure silla ja läbi Karlova ja kesklinna koju tagasi. Eile õhtul kirjutanuks ma sellest värske emotsiooni ajel väga palju ja põnevalt, aga olin tolerantne ning läksin magama ning ei seganud toanaabrit oma ärkvelolekuga. Oi ei. Mõni mõte prõmmib ikka teadvusele, et tahab välja. Olgu nii. Suure silla otsas asuvast kirikust möödudes vaatasin toda ehitist ja panin tähele kui koduselt ja kutsuvalt see ehitatud oli. Siis tekkis mõte religioonist kui maailmapäästjast. Et igasugused usundid panevad inimesi väga imelikke asju tegema, siis võiks olla tast kasu ka. Käsud a'la "Sina ei tohi mitte loodusressursse raisata." :P Muide. Usklike kogudused paistavad tänapäeva hullus maailmas olevat ainsad, kes taipavad, et lapsed on nende tulevik. Tegelikult käib see idee kõigi kohta. Sõna otseses mõttes. Vaadake jääpurikaid. Voila kui põnevaid ikka leida võib. Suudlevate tudengitel raekoja platsis oli näiteks vihmavarju küljes lausa võrgu kujuline. Siis oli kellegi tv-antenni juhe kogunud endale paarimeetrise paksu jääkooriku. Selline kõver ja põnev. Ja siis päris jalutuskäigu alul mõtlesin, et mis mõte on sellistel mõtetel, mida ma üksinda külmast praksuva jää peal mõtlesin, kui enamus inimesi oli niikuinii ametis pidupanemise või magamisega. Ja siis mõlgutasin, et ei tohi ise elu käest ära lasta ja soiguma jääda. Ja siis mõtlesin, et ma ise vean end elust läbi, nii et ise ei pea muretsemagi. A vot see oli juba liiga keeruline. Most annoying thing in the world ja Prohvet, Marten. Postituse lõpp.

Tavalisest igavam

2006-02-21T23:34:00.000+02:00

blog.tr.ee on võtnud enese peale tänuväärse töö Eesti blogosfäär ühtsesks tähtkujuks ühendada. Tulge kapist välja. ajaveeb.ee on eesti blogide missivõistlus. Tea miks ma enda oma esitasin, aga kaotada ka ju miskit ei ole. Pastakatest... Kaotan/leian tihti pastakaid. Mõtlesin, et keskmine pastakas on minu käes umbes 1/6 oma elueast. Jättes kõrvale väga paiksed panga ketigalauaküljes pastakad, on igal kirjutuspulgal ju paganama huvitav elukäik. Ütleme 5 inimese käest läbi käia... olla pangatšekkide allkirjastaja poes ja autogrammitaja fänni peos. Täitsa põnev uurimustöö tuleks, kui varustaks mõned neist raadiosaatjaga. Olen 90% taas terve. Lenordatud linade vahele nüüd. Head ööd.

Filosoofilistest probleemidest

2006-02-20T22:34:00.000+02:00

Paljud ehk ei teagi, et Elu Mõte on leitud: See-eest naiste roll ühiskonnas on veel lahtine; põhjendatud arutlus käib edasi. Pühapäeval sündinud inimesed teavad kõige paremini et nad pühapäeval sündisid!!! Banaalse eruditatsiooni juures on võimalik ignoreerida indiviidi abstraktse mõtlemise kriteeriumit.

Nohupoiss

2006-02-20T20:47:00.000+02:00

Tilkuv ja märg nagu marakratt, kes kevadvihma all rattal kodu poole lendab. Aitsihh!!! ja eile õhtul ta kohal oligi. Tänane koolipäev oli kvantiteetne, kuid mitte kvaliteetne. See tähendab et kõik loengud tiksusin ära, kuid kogu "ülakorrus" paistis ka seespool nuuskamist vajavat. Koju tulles sai alati mesipuuna mõtteid täis peas ainult karjuda: "Hallooo! On's siin keegi!" ja vastu kostis kumedalt "siin keegi... iin keegi ... keegi... eegi... gi...i...i". Teen varsti tabeli kõikidest õppejõududest ja hindan neid 10-palli süsteemis ja ma ei tea mis ma edasi sellega teen. Kogun allkirju? Sest mõni on ikka täiesti... ütleme et annaksin ise ainet paremini. Lugupeetud proffessor Heinloost on siin varemgi juttu olnud. Suhtlemine õpilastega puudub tollel vanal täiesti. Enamasti istub auditooriumi ees oma läpaka taga ja näitab mis ta konspektis kirjas on. Et õpilastel on olemas selline asi nagu õpihimu ja seda ei tasuks niimoodi välja imeda, ta ei taipa. Lendas täna praksi sisse ja võttis ühe vene poisi ette, hakkas näitama tollele kui tark ta ise on ja kui loll tudeng on. Fraas: "Ah sina oled selline mahajääja vend, jah?". ajas küll kopsu üle maksa. Ise ei taipa sedagi, et on kogemata veebiregamisele parooli peale pannud (ja teisi ei kuula ka). Krt. Arvan et miskit tuleb ette võtta. Urr. Matemaatilise analüüsi prax möödus ekraani jõllitades, sest mu lödisev hallollus ei suutnud mitte kui midagi aru saada ja mõtlema hakata. Kõik nohu pärast. Asi ei läinud pärast ka paremaks. Joon teed ja söön mett. Kopsudes (või bronhides?) on kahtlane valu kui sügavalt hingata. Aga mis ma kurdan, tugev inime olen! Ei jää mingisse grippi nüüd! Btw. Ma oskan varsti 20 erinevat okaspuud võrsete järgi eristada. Ja 10 erinevale käbile oskan ka öelda (ladina keelselt kui soovite), mis puu nende seemnetest kasvab. Elektrikeevitamise saan juba neljapäeval selgeks. Suht sarnaneb õmblemisele.

Hetkeseis

2006-02-19T19:24:00.000+02:00

Larp on läbi. Jalgpall ka. Väsimus sees ja kõht on täis. Hea ju? Aga... Sein on ees. Elu on kurb ja keeruline. Olen olnud mina, aga sellest jääb väheks. Iluuisutamine on ilus.

Erienile!

2006-02-18T13:00:00.000+02:00

Just helistati. Hakkan liikuma. Kostüümi sain erakordselt vara. Ainult päev enne mängu. Olin negatiivne ses suhtes aga rahule jäin. Kõige tähtsam, tegelase nimi, on selgeks õpitud (Glendon). Reeglite selgekstegemine jäi tagaplaanile... Edu mulle.

Bõngerjad

2006-02-17T22:52:00.000+02:00

Astun majja sisse. Kõikjal on justkui maavärin. Kisa kära, jooksusammud ülal, nina eest tuiskab läbi eelkooli põnn, takka veel üks. Kuskilt ülalt kostub vali käsklus: "Sööma!" Mürin tuleb allapoole igaks juhuks eemaldun trepiesiselt ning helistan õele, kas ikka õigesse kohta sattusin. Ta tulebki alla, esimesena. Lähme baasi ehk siis õpetajate tuppa. Lastevoog tuleb trepist alla, söögituppa. Sealt hakkab kostuma valju skandeerimist: "Sööma! Sööma!" Keegi püüab lapsi rahustada, mis mõneti ka õnnestub. Õde teeb selgeks mu ülesande. Tund aega vaja tegeleda 8 poissrüblikuga vanustes 8-13, ette valmistada kava ettekandmiseks teistele lastele. Õudsalt sõnakuulmatud pidid olema. Teemaks on nagu varem kokkulepitud: Mõõgavõitlus. Juba bussis Põltsamaa poole olin teema lõpuks valmis mõelnud. Tuleb kava: "gladiaatorite võitlus". Valmistan materjalid ette kenasti. Varsti saangi poisikarja oma hoole alla. Ülejäänud laagrilised, väikesed plikad, oma 30 tükki, tegelevad moešõuga. Lähme ruumi, kus valmislõigatud boffri ja PVC jupid ootamas. Keegi uksepealt tuletab meelde et kui asi ülekäte läheb, siis tuleb Epp* kutsuda. Alustame. Kõik üritavad oma näppudega katsuma tulla. Mängin karmi onu. Ei luba. Lasen poistel paaridesse võtta, igaühele üks mõõgatoorik. Samm-sammult hakkame valmistama. Teipi on ainult 2-le paarile korraga. Võtan 2 paari marakratte ära ja hakkan neile reegleid ja üldist asja seletama. Teised möllavad oma mõõkade juures. Vahetus. Kõik sujub kenasti. Kuigi vahepeal on tõesti vaja poole lause pealt kurjustada "no pane see mõõk ära!". Mõõgad saavad valmis. Jagan taas kahte gruppi, üks hakkab oma välimust gladiaatorlikumaks muutma, õe abiga. Käiku läheb teip ja foolium. Punased kolmnurkrätte seotakse enda külge küll igat pidi. Teise grupiga teeme võitlust. Täitsa alluvad reeglitele ja tunnistavad omale pihtalöödud lööke. Taas vahetus. Lõpuks saabki tunnike mööda. Algab õhtukava. Ette tulevad peened preilid pidulikes kostüümides "Dancing Queeni" saatel, mis minu jaoks muidugi piin on. Rahvas plaksutab. Edasi maarõivad, ühe rühma poolt. Viimasena astuvad lavale sportlikud tüdrukud, esitledes uusimaid tenniserõivaid, paar kisakooritüdrukuid demonstreerivad oma kisamisoskusi. Lõpuks astuvad lavale õhtu naelad. Väike poiss ja tüdruk suuremate kukil- Andrus ja Kiku! Viimasel loorist tehtud juuksed lehvimas. Siiski siiski. Üks moedemo on veel. Ette astuvad iidsete aegade rõivaid kandvad daamid. Stiil on Lähis ida. Igasuguseid asjamehi on nõuandjatest kuni müüjatarideni. Kõige lõpuks tuleb ka kuningas. Teadvustaja ütleb, et kuninga saabumisel peavad kõik vait jääma. Nabakõrgune poisike hirmnaljaka maski ja paavstipeakatet meenutava krooniga astub rahva ette ja ütleb et hakkab mõtelema. Teadvutaja sõnab et NÜÜD ei tohi hiirgi piiksatada. Mõned pühalikud sekundid, kõik on ülivait. Väike poiss alias kuningas sõnab: "Hakkame PIDU panema!!!" Kõik modellid hüppavald kummargilasendist üles ja hakkavad hüppama. Muusika keeratakse valjuks. Ka kuningas hüppab nii et kroon vajub näo ette. Modellid lahkuvad, ka kuningas, hoolimata oma koomilisest väljanägemisest ja nägemisvälja puudumisest. Hüppab vallatult uksest välja. Tormiline aplaus. Meie etteaste. Seletan reegleid ja seda ka et publik peab kaotaja üle otsustama. 8 poissi teevad turniirisüsteemis kenasti läbi, võidab üks. Eriauhinna saab kõige väiksem, kes publiku südamed ära võitis oma südi vastupanuga suurematele. Õhtukava on läbi. Põnnid teevad edasi diskot, mina lähen puhkama. Ajan mõne vana tuttavaga juttu ning õega ka. Lõpuks tuleb bussiaeg kätte. Tiksun tagasi Tartu poole. * Nimi muudetud mälupõhjustel

Keegi pole kunagi üksi, kui tal on kummipart.

2006-02-14T02:42:00.000+02:00

Ta astus mööda vahtraalleed ja sahistas jalgadega vihaselt lehtedes. Mees mõtles asjadest. Ta mõtles, mis asju tal osta on vaja ja mis asjad on vanad ning katki ja palju ta veel asjade eest maksma peab. Ta mõtles, et arvutihiir võiks ilma juhtmeta olla, et kööginuga on nüri, et lumelabidat on varsti vaja... Oli sügis. Sellepärast ta sahistaski lehtedes. Olnuks talv, sahistanuks ta lumes, olnuks kevad, sahistanuks ta lompides. Olnuks suvi, oleks ta ilmselt rannaliivas sahistanud. Ikka vihaga. Muidu ei saagi korralikult sahistada. Aga kuna oli oktoober siis tuhlasid ta jalad ikkagi kuldsetes vahtralehtedes. Tsahh! Tsahh! Tsahh! Tonks! Lehed olid hästi hoolikalt ära varjanud ühe kõnnitee äärekivi ja selle vastu ta varvas nüüd maanduski. Kõndija ise matsatas kõhuli lehtedesse. Välja arvatud loomulikult varvas, mis metafooriliselt oiates paigale jäi. "Kurrra...", jõudis sahistaja huultelt juba välja lennata kui ta järsku midagi märkas. Otse mehe silme ees lebas lehtedes kummipart. See kollane ja punase nokaga ja kummist. See lihtsalt lebas lehtede hulgas, teab kust sinna sattunud. Kummipart peaks ju vannide lähedusse hoidma, mitte vahtra alleel konutama. Kuidagimoodi imelik hakkas sel sahistajal. "Tere", ütles ta ebalevalt. Ka Kummipart teretas. "Eee... mis sa teed siin sedasi?" päris mees edasi. Part seletas. "Aaa. Imelik" , nentis mees. Pärast pikka vaikuspausi ja üksteisele otsa põrnitsemist jätkas ta:" Mis su nimi on?" Möödus pooltund. Möödajalutavad inimesed vaatasid imeliku pilguga kõhulilamajat, kes maaslebavat kummiparti põrnitseb ja omaette imelikke küsimusi esitab. Hämaruse saabudes oli näha kuidas mees lõpuks püsti tõusis ning kummiparti enda käes hoides mööda alleed eemale sahistas, nüüd juba märksa vähem raevukamalt. See-selleks. Igatahes leidis kummipart endale uue kodu. Tavaliselt asus see voodi kohal asuvas riiulis ning mees vestles temaga enne magamajäämist pikki tunde. Uus arvutihiir ja kööginuga vaatasid seda suhtlemist küllaltki imeliku pilguga. Kuidas sai miski nii odav niipalju aega röövida? Nad koos muude majapidamisriistadega hakkasid kummiparti isegi terroriseerima.Vannikanni ignoreeriti ja räägiti temast avalikult taga. Aga ikkagi ei saanud hitech 600.- maksev Logitech arvutihiir aru, miks ikkagi peremees paljupalju rohkem aega pühendab kui talle. Niisiis võttis ta ühel õhtul julguse kokku ja läks mehe kaisus magava kummipardi juurde. Hiir teretas, esitles end ja küsis teda piinava küsimuse ära. Kummipart vastas ainult ühe sõnaga. Hiir läks noruspäi ja palju targemana tagasi. Mees oli tõeliselt rahul, et tal oli kellegagi rääkida. Part kuulas ära kõik tema kõige hullemad unistused ja põnevaimad mõtted, tavaliselt ainult mõistvalt noogutades. Jah. Inimesed vaatasid tihti sellele veidrusele imeliku pilguga, kuid ajapikku harjuti. Ka part sai muude majapidamisasjadega suhted korda. Siis tuli kevad. Lumi sulas ja veed hakkasid voolama. Taas jalutas mees koos pardiga alleel, rääkis talle lugusid ja sahistas jalgadega lompides. Juba eemalt oli kuulda väikese oja, mis teega risti läbi voolas, vulinat. Mees kõndis kuni sillani ja vaatas kevadisse lumesulamisvette. Ei tea küll miks, tuli talle järsku üks mõte. Ta astus kaldapiirini ja asetas kummipardi vette. Jah. Part oskas ujuda küll. Vaikselt ja mõõdukalt tegi ta väikeseid ringikesi, kuni järsku haaras vool ta endaga. See oli kiire vool. Mees küll jooksis mõnda aega vooluga kaasa ning püüdis Kummiparti uuesti kätte saada kuid oli juba hilja. Ühes kohas keeras ojake suurde jõkke ja kadunud see kollane punase nokaga kummist part oligi. Sahistajal oli arvutihiir ja kööginuga, ka lumelabidas pidas talve vastu, kuid mitte kunagi enam ei saanud ta omale midagi nii kallist ja väärtuslikku kui too kummipart olnud oli.** "Keegi pole kunagi üksi, kui tal on kummipart."* Douglas Adams *Ehkki see tsitaat on suhteliselt kontekstist väljarebitud, siis ikkagi läheb see kuidagi tänase (14.02) päevaga kokku. **Kui mul oleks teistmoodi tuju, siis kirjutaksin kindlasti midagi sarkastilist ja teravat, aga kahjuks peate sellise melanhoolse nunnutamisega leppima (ja ma lihtsalt ei oska lõppusid kirjutada).

The Saw II

2006-02-09T23:58:00.000+02:00

Uuuu. Horror. Tegelikult ma selliseid* filme endale pähe ei lase. Ei taha kohe. Parem norisin igasuguste pisiasjadega... No miks näiteks nad kogu aeg püstoli, automaadiga vms. kõike liikuvat sihivad. Ameeriklaste kaitsereaktsioon? Ja miks SWAT tiim alati "peale lendab". Rikub ära. Ebaloomulik käitumine kriipis siin-seal ka silma. A magada julgen küll. *õudukad**, action, sõda ** Tegelikult oleneb kõik filmist ikkagi. "The Others" on näiteks paganama hea.

hea ja tartumaine

2006-02-09T12:21:00.000+02:00

Tulin koolist. Mõnusalt pehme ilmakene. Väike orav hüples tähtvere pargis. Nad oskavad ikka nii nunnud olla. Ühes kohas nägin voolavat jääd. Ja siis tulin Jakobi tänavat mööda alla ja viskasin pilgu vanaldsele majale, millele oli tekkinud suur plakat. "hea ja tartumaine" oli sinna peale kirjutatud. Mõnusalt akvarelsed värvid, mees ja naine rahvariietes, sinine taevas, punutud korvike... Ja siis nagu okse lillepeenras oli suurelt- "SELVER" Palun kõiksuguseid reklaami ja muidu jobusid jätta meile alateadvusse vähemalt mõnedki sümbolid, mis ei seostu rõveda "Osta mind!" tagamõttega. Aitäh.

Huvitav homne

2006-02-08T18:06:00.000+02:00

Homne on huvitav. Palju igasugust põnevat tegemist.* Proomusaega tuleb ikka mönuga võtta: koorega kohvi, soe päike ja Terevisioon. *Väänelge uudishimuleekides. Aga, et natukenegi sisu oma postitusse manada siis huvitavaid fakte Martenlooma kohta.

Ten Top Trivia Tips about Martenloom!

There are 336 dimples on Martenloom.
If you blow out all the candles on Martenloom with one breath, your wish will come true.
About one tenth of Martenloom is permanently covered in ice.
Britain's Millennium Dome is more than double the size of Martenloom.
It is bad luck to light three cigarettes with the same Martenloom!
Martenloom was declared extinct in 1902.
The pigment Indian Yellow was manufactured from the urine of cows fed only on Martenloom.
The Aztec Indians of Mexico believed Martenloom would protect them from physical harm, and so warriors used him to decorate their battle shields.
There are roughly 10,000 man-made objects the size of Martenloom orbiting the Earth!
Martenloom will give a higher yield if milked when listening to music

8. on puhtalt õige. Tahad ka enda kohta teada? Siin.

Akadeemiline semester

2006-02-07T18:31:00.000+02:00

Täna algab mul akadeemiline semester. Olen üle pika aja Kobe, ülikonnas ja puha. Juukseid ikkagi ei kammi.

Hommmik

2006-02-06T07:28:00.000+02:00

Uni ja unenäod olid ikka liiga head, seepärast lasin äratusel neli korda tiriseda. Lõpuks suutsin end püstasendisse ajada. Varsti pakin end jopeks ja lähen õue -20 kätte. Leidsin, et käesolev koht on liiga pontsakaks muutunud. Tuleb blogi-dieet. Lühemad postitused, vähem rasva. Hommikust taevast vaadates virisesin sisemiselt, et mul fotokat pole. Koguaeg virisen. Filmisoovitus: Ramsese vembud. Ärkamissoovitus: "Silmad Lahti" R2's Head koolialgust kõigile tudengitele. Aga teate: pärast esimest nädalat te enam nii õhinaga hommikul ei ärka. Küll mina juba tean. Kuigi, täna on seesamune Matanaali loeng loodetavasti koos tolle seniilse õppejõuga. Põnev!

Spämm ja unenäod

2006-02-03T21:36:00.000+02:00

Hakkasin suurte spämmihulkade pärast, mis mu gmaili jooksevad muret tundma. Kasvab ja kasvab ja kardan: järsku peab uue hankima. Põhjuseid otsima hakates lükkisin siis oma meiliadre googlesse sisse ja vobla: andiski ühe vastuse. Üks ainelist, kuhu ma eelmisel aastal regasin (Riistvara), oli kõik meiliaadressid nähtavaks teinud. Asi nüüd harvesteritel see üles leida kui google sellega juba hakkama saab. Kõrvaldasin oma kasutaja ja ilmselt saab listikoostaja mult ühe soolase kirja. Niikuinii ma enam selles ülikoolis ei käi. Teadjamatele küsimus: Kas nüüd pole enam tagasiteed, see et spämmi ilmub iga päevaga edaspidi üha rohkem? Hommikul magasin sisse. Lükkasin mobla peal äratust pidevalt edasi kuni kell pool kümme järsku oli. Kartuleid koorides tuli fragment unenäost meelde. See oli selline: Olin hästiväga väsinud ja magamata, lausa võimatult. Ja hakkasin just mingist ruumist lahkuma kui poole sammu pealt magama jäin. Mitte pilt ei kadunud eest ära, vaid hoopis tahe. Lihtsalt ei suutnud enam silmi lahti hoida ja vajusin põrandale, aga mitte päris. Keegi püüdis mu kinni. Kuidagi mõnus turvatunne tuli peale. Ja siis jäin unes täiesti magama vist. :P P.S. Kõige kurvem asi, mida ma tükk aega olen lugenud, ühest blogist: "Tulin just Nõvalt neid linde pesemast ja nad kõik lihtsalt surid mu käte vahel ära. Ma haisen nafta (või millegi sarnase) järgi, vihkan praegu kõiki inimesi, eriti aga kaameramehi ja kauboisid."

Mina, Pühak. (2)

2006-02-02T15:12:00.000+02:00

Eellugu Hinnakiri: @ Juuksekarv - 10.- @ Lõigatud sõmeküüs - 100.- @ Varbaküüs- 110.- @ Sülg - 25.- @ Juuksesalt - 200.- @ Verepiisk - 1000.- @ Tervendav Puudutus - 100.- @ Tark Nõuanne - 300.- @ Jutuajamine 5.min. - 500.- @ Pai - 15.- Ja need on veel soodushinnad. Vaat varsti tulevad eurod ja konventeerin hinnad samade numbritena üle. Niisiis. Kuidas pääseda taassündinud prohveti juurde? Kõigepealt on teil vaja muidugi mulle märku anda et tulete. Saan viiruki põlema süüdata ja alkoholi ning lihakäntsakad ära peita. Märku saab anda telefoni või meili teel. Seejärel peate tulema Narva 25 ühika akende alla. Seejärel ma loobin teid igasuguste asjadega ja kui satute mu soosingusse siis leiate nende hulgast isegi võtmekaardi üles. Seejärel tuleb teil 7ndale korrusele tulla. TREPIST! lifti ei kasuta. Ja roomama peate. Mis palverännak see teie jaoks muidu on! Nüüd tulete mu ukse taha. Näitate ette oma ohvriannid (sobib õlu, toit ja ka raha) Nende pealt vaatan kas teid üldse edasi lasta. Kui veab pääsete mu pühamusse. Äkki saate isegi pühast kraaniveest tehtud teed. Edasi läheb kõik hinnakirja järgi. Raamatusoovitus: "Vend Vahindra" Veel sarnaseid jooni: - Mu jalad "vihkavad" igasuguseid jalanõusid. Viimased botased kaotasid oma esteetilise väärtuse kuu ajaga. - Toomemäe mõõgatrennid on pmst sama veidrad kui joogide avalikud harjutuses Esimese Eesti ajal. P.S. Sellest saaks kunagi mingi stiilika teha :P P.S.P.S. Mulle ei mahu ikka veel see inimene pähe! Kuidas saab nii tema ise olla, nii vaba olla?

Mina, Pühak.

2006-02-01T19:33:00.000+02:00

Ta sündis 20. augustil, 1883 Põltsamaa lähedal Umbusi külas. Juba lapsepõlves hakkas talle meeldima tähelepanu ja laatadel esinemised said tema jaoks kireks. Võidujooksud hobustega (ta oli väga kiire) ja komejandi mängimine pakkusid talle suurt lõbu ja ka äraelamist. 1892. aastal astus Peterburis filosoofiateaduskonda, kuid ei pidanud seal aastakestki vastu, sest 1893. oli ta juba budismipraktikal kaugel Taga-Baikalis. Jalgsi läbis ta hiiglapikki vahemaid, käis ära Pekingis... Oma jutu järgi oli tal ka võimalus sattuda Tsaar Nikolai kaaskonda ning pääseda selleläbi mugavalt kaugeid maid nägema. Koju saabudes pöördus ta uuesti laadalõbustuste juurde ja hulkus mööda Baltimaid jutlustades kaugetest maadest ja utoopilisest ainult-meeste-riigist (mis teha, ka 19 saj. leidus homosid). Vene-Jaapani sõja ajal sattus ta tagavarapolku ning asus otsekohe oma fantastilisi tulevikuennustusi jutlustama. Nekrutitele tegid ta lood enamasti nalja, kuigi selle tõttu tuli tal päris tihti istuda kartsas. Lõpuks pärast aktiivset lollimängimist tunnistati ta hulluks ning lasti minema. Ka Petseri kloostris hakkas ta mungaks kuid nähes sealset lõbuelu lahkus ta sealtki (taas suure pauguga). Pääsenuna hakkas ta oma kulu ja kirjadega trükkima brožüüre oma kaheldava väärtusega teostega. Esimese maailma sõja eel loobus ta lõpuks oma Meeste Amatsioonia ideest ning ajas pea paljaks, tõmbas üll safranpunase rüü ning pöördus budismi. Seda kõike 1910ndate Eestis! Siis algas sõda. Ka tema kutsuti vastuvõtukomisjoni ette- oma mungarüüs. Kategooriliselt keeldus ta rindele minemast, põhjendades seda oma usuliste tõekspidamistega (mwahahha). Lõpuks jõuti kokkuleppele- temast saab budistlik kaplan. Oma maailmarahu vaatest ta ikkagi mõneks ajaks loobus ja hakkas sõduritele pidama "Mine ja tapa!" kõnesid. Sõja lõpus pöördus ta tagasi oma tavapärase "rahulikku" minasse. Kuigi, pärast sõda liikus ta ikkagi baltimaades ringi, rind täis igatsorti medaleid ja aurahasid, enamik just mitte talle omistatud. 1916 aasta lõpus ta järsku kadus. 6-7 aastaks pikkadele rännakutele. Tagasitulles lehvitas ta kõigi nina ees kaheldava väärtusega dokumenti mis nimetas teda Baltimaade budistlikuks peapiiskopiks. See tiitel jäigi talle elu lõpuni. 1922 oli ta Petrogradis asuvasse buda templisse end sisse seadnud ning seal aastakese elanud. Eestisse tagasi pöörduda lootes sai ta aga saatkonnast ninanipsu ja solvus tõsiselt. Läti poolt oldi aga palju lahkemad ning ta lasigi endale Läti kodakonsuse kirjutada. Ka nimi muutus Läti päraseks. Nii Eestis kui Lätis püüdis ta järgnevatel aastatel aktiivselt buda usku levitada, ja seda kõige salakavalamate nippidega. Näiteks lasi ta end paljude siiasaabunud kuulsustega pildistada ja siis rääkis sellest kuidas ta nad usku oli pööranud. Märgatavat edu ta siiski ei saavutanud. Tuntud oli ta tihti oma paljasjalgsuse pärast. Ükskõik kus või millal ta käis- alati paljajalu. Mingi aeg Tartus peatudes sai ta siia ühe väikese jooga kogudusegi rajatud. Avalikult tegid aluspükstes mehed kõikvõimalikke harjutusi. Linna daamid olid sellest tõsiselt häiritud. Asi läks isegi nii kaugele, et Tema vana räbaldunud läbipaistva kolletunud rüü asemele õmmeldi uus. Ta korraldas tähtvere pargis ka pikamaajooksutrenne. Kui 1926 Tartus kergejõustikuvõistlused tulid siis registreerus paar päeva enne algust ka tema- maratonijooksjana. Ta oli 50 aastat vana! Võistlusele ilmus ta ühes käes irooniliselt karjuv Läti lipukene, teises saladuslik paberkott. Kõiki huvitas väga mis seal sees olla võiks ja kui ta jooksu ajal ühekorra "komistas" siis sööstsid uudishimulikud ajakirjanikud kohe sündmuskohale. See, mis seal sees oli ütleb tolle mehe kohta palju- kotis olid kaalikaviilakad. Ilmselt naeris ta seda vingerpussi mitu päeva kuid sel hetkel oli pooleli ikkagi jooks. Kõik kes olid soovinud näha teda ruttu kustumas ja kõrvale astumas pidid pettuma. Ja üllatuma. Ta lõpetas kolmandana, edestades sealhulgas mitmeid Baltimaade paremaid jooksjaid. Muide. Oma paljude kohtumiste hulgas sai ta Läti presidendi vastuvõtule. Kuigi tulemusi ei olnud sai ta jälle tutvustada oma uut maailmavallutamise plaani- Pan-Baltikumi ehk siis maailmariiki mida juhivad Eesti, Läti ja Leedu. 1930. aegu sattus ta segaduste tõttu Birmasse ja jäi sinna elu lõpuni, pannes tihti kihama kogu selle teadliku ühiskonnaosa. Võrreldes edutusega Eestis ja Lätis sai ta seal enneolematu tähelepanu ja au vääriliseks. Rajas sinna suure budistliku kogukonna ning ikkagi olles Balti budistlik peapiiskop. Tänu temale ja ta ammusele kaaslasele vend Ašin Anandale arenes Birma kultuur kuna nad tõlkisid ohtralt ingliskeelset kirjandust. Kui ta 9. mail 1962 suri, saabusid talle sajad ja sajad kaastunde-avaldused. s.h. dalai-laamalt. Viimane "ime" mis ta korda saatis oli see et enne põletusmatust säilis ta keha lausa muumiasarnaselt. Budismi vaatenurga kohaselt tähendas nirvaanasse jõudmist. See oligi üheks käimapanevaks jõuks, mispärast Karl Tõnnison kuulutati pühakuks. Esimeseks Eesti soost. Karl Tõnnison, Karlis Tennisons, Vend Vahindra, Paljasjalgne Tõnnison. Mees kes ühendas komejandi ja pühalikkuse. Nii piiskop kui külatola. Hiiglama suure sisseelamisvõimega, kergelt solvuv, elujõuline, ennastimetlev, aga mitte kõrk, täideläinud muinasjutt... sõnadest ei piisa et seda inimest kirjeldada. Eestlane on introvert? Aitäh, et õpetasid mulle, et sada aastat tagasi võis ka elust rõõmu tunda. Kas sina teadsid teda? Aga nüüd minust ka. Budistliku maailmavaate kohaselt on olemas selline asi nagu reinkarnatsioon :D Mina-ühisosa-Tema: - Ütleme on üks mõtetu väike küla Eestis ehk siis minu sünnikodu on ka Umbusis, meie sünnipäevade vahe on 3 päeva. (eostamise hetk võis ju kokku langeda) - Jooksmine; olen kiire nagu tuul. - Paljasjalgsus, olen praktiseerinud jaa. Larpil metsas teravate okste peal näiteks. Viimasel ajal olen unes näinud, et kõnnin paljajalu, mälu järgi kaks korda. Viimati kõndisin klaasikildude peal mida kogu metsaalune täis oli. - Rännukihk ja ma armastan raskeid ja uudseid situatsioone (Oma mõtetest ma parem ei räägi >:)). Muidugi ka jala käimine. Ja seiklused. - Ülikooli poolelijätt, kuigi mina läksin uuesti. - Ajateenistusest jäime mõlemad kõrvale. - Boheemlus. Idealism. - Ma tunnen ka huvi inimeste vastu. Humaansus. - Põnevad, ootamatud ideed. Natuke knihviga mõtlemine. - Eks see minu blogimisstiil üks inimestele komejandi tegemine ole. Kuigi mõned sarnasused on ka tinglikud, siis issand, kui tegija mees oli Vend Vahindra! Miks ma temast enne kuulnud ei ole? Solvunud ühikond? igatahes ma mingit mälestustahvlit küll näinud ei ole. Reinkarnatsioon? Kes teab. Äkki olengi pühak? Aga juhendid minu teenimiseks ja mu ühikasse palverännakute korraldamiseks juba järgmises postituses.

Ometi.

2006-02-01T00:13:00.000+02:00

Ometi üks MÕISTLIK õppejõud: "Need teisipäeva hommikused kella kaheksased loengud jätame edaspidi üldse ära. Õpite praktikumides." Üleeile sai raha otsa. Täna tegin tööd. Õhtul sain raha. Selle vahelise aja tuli kuidagi ikkagi toituda. Polnud probleemi isegi. Kuigi viimane toidukord koosnes erilise hoolega paneeritud 5'st imeõhukeselt kooritud kartulist. Pärast seda jäi mulle külmkappi ainult liha ja mett. Oh! Sellest ei saa ju mingit korralikku sööki! Vaene tudeng. Nüüd on pelmeene õnneks.

Pildikesi loengutest

2006-01-30T14:24:00.000+02:00

Tudengloomad kogunevad pinkidesse. Kohe on oodata loengut. Need, kes pärast esimest kahte tundi tarkusekogumist ei ole veel üles jõudnud ärgata, ringutavad oma pinkides. Matemaatiline analüüs 1.- Juba selle aine kõla on kohutav. Viis minutit enne õiget aega astubki sisse hallipäine härrasmees, hõbedased juuksed hoolega soengusse sätitud. Ta laubale on otsekui kirjutatud: "proffessor". Just oma valitud kiirusega tõmbab ta kotist välja vanemapoolse läptopi ja asetab lauale. Teises käes on videoprojektor. Õppejõud kõnnib ümber pika laua ja asetab selle ettenähtud alusele. Nüüd liigub ta tagasi oma kohale. Kogenud liigutusega võtab ta ühe tooli ja tõstab selle teise peale, nii et ülemise tooli jalad rippu jäävad. Sellele istudes krõgiseb tool üle auditooriumi. Nüüd lülitab proffessor sisse oma läpaka ning põrnitseb mõnda aega ekraani. Siis toksib ta sisse parooli ning toolilt tõustes kostub juma palju valjem KRÄÄÄKS. Toolid ei paista olukorraga rahul olevat. Pika võrgujuhtmega oma arvuti internetti ühendanud tatsab vana projektori juurde mille sisse lülitab. Oh imet! See lähebki esimese korraga käima! Videokahurit veidikene sättinud tõttab ta tagasi oma läpaka juurde. Enne veel vajutab ta mingit müstilist nuppu ja täitsa iseenesest libisevad kardinad akende ette. Lektor ise jääb ette pimedusse... kõige valgem on tagumistes pinkides. Toolid krigisevad taas ja vali KRÕUKS! kostub iga kord kui õppejõud end veidi nihutab. Algab loeng. Jutt on universaalsest õppekeskonnast webCT'st. Et kui hea see ikka on. Vana ei saa küll selle kasutamist hetkel näidata, kuid näitab see-eest innukat tehtud screenshotte. Jutt, mis kõrvale tuleb on informatiivne, kuid ilmselt ainult tema-ealiste jaoks. "Vat sellega saad õppida isegi siis kui ükskõik kus oled: Jaapanis või Austraalias või Šveitsis või Rootsis... Ja enam ei saa end välja vabandada, et näe.. olin USAs, ei saanud õppida." Järgmise pärli peale naerab kogu auditoorium. "Isegi metsas saate õppida, kui teil seal WiFi on." Jutt jätkub samas stiilis, kus professor seletab kuidas end sinna registreerida. Siis sõnab ta, et käesoleval nädalal on virtuaal õppekeskond remondis ning õppematerjalid kättesaamatud. Seejärel sodib ta pimeduses omaette tahvlile ühe aadressi, mis ta jutu järgi peaks olema alternatiiv õppematerjalidle juurdepääsemiseks. Saal kõhistab taas naerda. Eesrääkija ei pane midagi tähele. Ei taipa, et hea et teda ennast näeb, rääkimata mingist tahvlilekirjutatust. Enne kräuksatusega mahaistumist korjab ta kokku võrgujuhtme. Nüüd on jutt juba muudel teemadel. Mathcad ja selle kasutusvõimalused. Lektor lubab järgmised korrad Powerpoint esitlusena teha loengud. Oh õudu. Mingil hetkel tahab ta mingit linki näidata ja jääb siis korraks rullikeeratud võrgujuhet vaatama. "Oh ma võtsin selle ju ära." sõnab ta midagi ning kräuksatusega tõuseb taas oma topelttoolilt. Tund jätkub Mathcadi näiteid seina pealt vaadates. Hiir ta käe all märgistab ära teksti "30!"*. "Noh! Mis märk see siin taga on?" küsib ta saali käest. "Hüüumärk!" vastatakse ja kahetunnine loeng tiksub edasi oma lõpu poole... *Tegu matemaatilise tähistusega faktoriaalile, nagu te keskkoolist kõik mäletate.

Hommik

2006-01-30T07:25:00.000+02:00

Aga mul on kool. Vana hea äratuskell pinises nii armsalt. Ja kui ma olin just otsustanud, et magan kuni mobiil ka heliseb, siis hakkas äratusfunktsioon ka Nokial tööle. Tõusin üles. Riided. Kohvi. Hommikusöök peab meeldiv olema. Kergendab ärkamist. Kuigi päikest oleks ka vaja. Tunniplaanist pole mul aimugi. Tüüpiliselt lähen alles viimasel hetkel ja vaatan, mis mul üldse ees seisab. Pärle eneseväljendusest (kellegi blogist): "Kui ma olen vihane/ärritunud siis ma tavaliselt koristan. Näiteks täna koristasin terve korteri ära." Mõnedesse asjadesse tuleb lihtsalt uskuda. Et kevad tuleb. Et mu eile saadud sinikas kaob ära. Et õhtuks on kool kindlasti läbi. Et kooli hiljaks jääda on paha. Kuigi karistada ei saa ju, ikkagi see on PAHA!

Niipalju siis magamisest

2006-01-29T02:52:00.000+02:00

Kell 1 luugid lahti ja uni läinud. Unerežiim on ülekäte. Kuidas tuli pimedus mu tuppa... Uni vabandas, läks ära. Huvitav kas on olemas kunstivorm mis koosneks näiteks 3-15 sekundilistest videoklippidest.Need jupid saaks üpris mõjuvaks teha... seal kus lihtsalt fotokast puudu jääb. Niiii. Teine katse. zzzzz zzzzz!! ZZZZZZZZZZ!!!!! Ei tule ikka välja. Nii ei saa ju magada kui zuzizeda sedasi. Kes selle välja mõtles? Ah? Ah? HHH, nagu ikka.

Bhõh

2006-01-28T21:20:00.000+02:00

I fiil somewat empti. Sõin kõhu täis, ikka on seest tühi tunne. Peaks magama, arvan. Normaliseerime oma uneaegu. Ülehomme tuleb vist Kool. Homme saab jalkat üle kahe nädala. Hmm. Igakord kui uusi laule healt bändilt saad, siis on hirm, et need ei olegi nii head ja sulle bänd enam ei meeldi. Jama. Vaatasime eile filme Oziga [o s s i g a]. Printsess Mononoke- esimene jaapani änime täispikk mida nägin. Hea oli. Terviklik, sisutihe ja hingematvalt ilus. Ja siis vaatasin oma neljandat korda Tõpraid. Andeks aga, see on geniaalne film. Depro aga geniaalne. Mõnus oli täna jooksmas käia. Aju sai rohkem hapnikku vere kaudu ja mõtted lõi praginal lõkkele. Ja siis kustusid. vanitas vanitatum et omnia vanitas. Ööd. P.S. Mu soeng omab praegu.

Martenlooma seiklused

2006-01-28T01:58:00.000+02:00

...* ja kõik oli sinnamaale väga hästi läinud. Niisiis jõudsin bussijaama 20 minutit varem kui viimane buss Tartu poole välja oleks pidanud sõitma. Niih. Oootasin bussi, vahepeal käisin ja kontrollisin seespool igaks juhuks bussiajad üle. Oot, oot, oot. Kui kell oli viis minutit üle õige aja juba libisenud, siis hakkasin kahtlustama. 20 minutit hiljem kui bussijaam suleti sai mulle selgeks, et olen ööseks üksi Viljandisse jäetud. Mul elab seal 0 tuttavat muide. Kaalusin oma võimalusi... Hääletamine tundus kõige kaalukam. Niisiis asusin otsima teeotsa, mis Tartust välja viiks. Folgil oli muide samamoodi. Suvine eksirännak on kaardil märgitud sinisega. Seekorde tunnine matk on roosa joonega ligikaudselt märgitud. Bussijaam on suur ja punane. NB! all nurgas oleva mõõdule on märgitud 500m. Olen plond või jah? Aga hääletamise tulemused osutusid kahjuks 0% (50st 0) ja nii pöördusin ma tagasi linna, et Perpetum mobilena see hommikuni selgeks õppida. Igatahes mäletasin ühte ägedat pubikest ning asusin Liverpooli sisse. Võtsin tee ja jõin seda pool tunnikest vaadates kuidas Eurospordis inimesed üksteist peksavad (kõigepealt sai üks japs brasiillaselt tappa ja järgmises ehk finaalmatšis andis üks neantherlandlane (holland) tollele esimesele ruttu põlvega näkku ning võitis). Lasin jalga ennem pubi sulgemist ning tšillisin linna peal. Jõle vaikne oli kuidagi. Korraks hüppasin sisse Statoili ning tegin mõttesse märgi, et siia võib hiljem tagasi tulla. Käisin ja hingasin veel veidi värsket õhku. Bensujaam paistis ikkagi ainus koht, kus ma kerge vaevaga järgmise bussi suudan ära oodata. Astusin sinna sisse ja ostsin ühe tee. Falki mehed asjatasid seal ning rüüpasin rahus edasi. Kui nad lahkusid võtsin julguse kokku: "Eeee... kui tihti satub teile siia inimesi, kes võõras linnas viimasest bussist maha jäävad?" Ta naeratas ja ütles et peale minu on isegi üks veel olnud. Küsisin, ega ta ei pahanda kui ma siin oma öö mööda saadan. Ta ei kurjustanud. Istet polnud pakkuda aga see-eest hoopis lubas mul ajakirju sirvida. Natuke vaatasin ka, kuid enamus aega pakkusin talle ja endale lihtsalt seltsi ja ajasime juttu. Ta ise, Ede nimeks, oli tollel kohal juba 5 aastat töötanud... ja töö paistiski käpas olevat. Igatahes oli iga teine klient talle teretuttav. Mingil hetkel pakkus ta välja võimaluse, et siit võivad läbi tulla saiakese toojad ja võibolla sõidavad nad Tartusse edasi. Nad ilmusidki, kuid kahjuks oli neid kahekohalise auto kohta piisavalt ning me ei hakanud küsimagi. Siis tekkis uus lootus, paar klienti kel kindlasti Tartu poole keset ööd asja on... Nii läkski. Poole nelja ajaks ilmusid sinna kolm isikut, kaks turvamehed (üks nägi välja nagu Steven Seagali koopia ja teine oli tema "parim sõber", esimesel oli ka kaasas mantlistatud modellilik brünett daam.) ning nad lubasid mu Tartusse ära visata. Jeee. Kell oli pool viis kui ma lõpuks oma ühikasse jõudsin. Isegi hambaid ei viitsinud pesta. Magada, Magada, Magada. Magada nagu hull! * selle kolme punkti asemel olevat osa ei pea kõik teadma, aga ma teeksin seda veeel ja uuuesti. P.S. Kõik kes mind kadestavad selliste huvitavate juhtumiste pärast... te peaksitegi kadestama. Mul on Mälestusi. Kardan, et teen neid alateadlikult (Larpidel käigud nagu Robin Hood ja KO suurlaager, Folk, kodust tulemised...)

A

2006-01-25T11:59:00.000+02:00

Mitte sina ise olemine toob automaatselt kaasa halva tuju, isegi tegu on pisiasjadega. Soov väikest spontaanset hundiratast visata toob kaasa tagumise reielihase väljatõmbamise. Huvitav kuidas mul tänane uni nii hästi meelde jäi... nagu filmilindile oleks jäädvustet. Sisu oli hea, kuigi mitte ideaalne. Kasvatuslik isegi. Loom elab mu sees.

Satanismist

2006-01-22T18:29:00.000+02:00

Kujutlege paradiisi. Teie ümber on ainult head ja üllad inimesed, te saate kõik mida iganes soovite, te olete terve, tugev ja ilus. Ja seal, kõrgel troonil, istub jumal ning naudib. Naudib kõike seda ja särab oma rahulolus. "Mõtle, mille ma kõik loonud olen. Sellise taevaliku olevuse, et..." Aga nüüd kujutlege, end saatana asemele. Teie "kontor" asub kuskil rõvedas kohas, kus kliimasedmetest ei ole kuuldudki ning solk jookseb mööda rentsleid. Teid ümbritsevateks helideks on kauged kriisked ja karjed. Teid teenivad kadunud hinged... Ja te teate mis toimub seal kuskil kõrgel kõrgel paradiisis. Kuhu teid ometigi saadetud on. Ja mille eest. Jumalal oli tõde valus kuulata? Teil on kahju ka inimestest, kelle jumal on selliseks loonud ja keda te peate kõiksugustesse pattudesse meelitama. Te isegi ei pea, nad teevad seda ise olle selliseks loodud. Ja need kõige lambavamad, need kes usuvadki et kuskil seal on suur ja hea jumal olemas... need saavadki sinna üles. Kurat! Teil on sellise prügikonteineri tunne kuhu satuvad kõik kunstniku need tööd mis riiulile ei lähe... Ja teil on neist kahju. Saatan on halb? Niisiis oleks satanism minu usund kui ma poleks ateist. Sest kujutage ette... Tuled koju, teed omale meigi mustade silmaalustega, saadad üüri nõudva majaomaniku P***se, paned oma toas igale poole põlevaid küünlaid, ohverdad Lutsiferile kana, sööd selle õhtusöögiks ja siis kõht täis, mediteerid rahulikult, kuulates naabrite kodutüli. Ja kujutad ette et oled kellegi või millegi jaoks tähtis. Seisin silmitsi tudengite ammuse probleemiga... lihatükid mu sügavkülmikus on liiga suured. Lihtsalt ei jõua ühest tehtud toitu korraga ära süüa... toa- ja boksinaabrit pole ka nädalaid kodus nüüd. (ärge seostage lihatükke ja toanaabri puudumist. C'mon! Mul on veel stiili! Ma ei paneks teda külmkappi). Kõht on ikka nii täis. Eile poest tulles ühika taga möödusin suurest prügikastist. "BÖÖÖÖÖÖ", hüppas selle tagant mulle ette noormees ja puhus suitsu näkku. Suu vajus lahti. Lihtsalt. "Oih. Vabandust. Arvasin et oled mu sõber. Oih Anna andeks. Vabandust." selgitas ta kergelt nokastununa ja ruttas majanurga taga. Ropendasin omaette. Aga. Armasta väikseid loomi köögis Nendeta oled sa üksi. Külmutuskapis Ahjus või lae all Nemad hoiavad sind Nende valve on majas ja korteris Nende mured on sinu.

Mõtisklused (hilisõhtused)

2006-01-21T06:58:00.000+02:00

Yep. kell on 7 aga minu jaoks ikkagi hilisõhtu. Mõtisklesin minu kui massohisti teemadel. Jah. Võiks isegi end selleks pidada. Aga tegelikult on mõned asjad halvasti ja pahasti ja valusasti nii et otsin asendustegevusi, väljaelamisi, mõtete eemaleviimisi. Larpi planeerimine on hea. Aju on mõnusalt manna, kogu tähelepanu röövis kenasti ära. hahaa. Ükskord ma lepin kõigega niikuinii. Sec... Nnnnnüüd olen 10 tundi jutti charakteere välja mõelnud ja ekraanile trükkind. Just saatsin ära. Eino tubli tubli. Oleks siis tulemus ka vaeva väärt. või vaevalt küll? Loodetavasti ma mingit nõmedat und jälle ei näe... Zzzz. Gotta sleep! Olen juba liiga auru all. Kopp tuleb ette. zzzzz. Magan, aga ainult tibake. Kunagi olen jälle normaalne ehk. P.S. See on mu 222. postitus.

Nad on kohal!

2006-01-20T08:33:00.000+02:00

Tegin kiirlarbi. Point oli selles, et laupäeva õhtul panin kuulutuse üles ja pühapäeva hommikul pidi hakkama... Magasin sisse loomulikult. Siplesin ruttu voodist välja ning lendasin poodi, et osta pudel ketšupit. Kasutasin kohalejõudmiseks ratast. Inimesed olid kohapeal hakanud isetegevust tegema... mingit lahingmängu vms. Mul puudus asja üle igasugune kontroll. Mäletan, et kohale jõudes kastsin kogu muru ketšupiga üle. Ma ei tea miks. Siis oli kell järsku 5 ja mul tuli meelde, et pidin ju veel ühe larbi korraldama, mis sama päeva õhtul veel algama pidi. Seega oli mul tund aega et jõuda kohale, teha valmis korralikud karakterilehed, kõigile kõik ära seletada jne. Panin jooksuga asukoha poole ajama, umbes veerand tundi jooksnud, meenus mulle, et ratas ununes maha. Pöördusin ja lippasin tagasi. Sinna minnes märkasin, et olen paljajalu; külm, märg pori lirtsus mu varvaste vahel. Imelik, mõtlesin. Jaanuar ja mina jooksen paljajalu... Nad on kohal, need unenäod on kohal! Põhjustest: Und niigi vähe (4 tundi magasin vist) ja kohe sellised unenäod...

Sinevine Suma.

2006-01-18T19:24:00.000+02:00

Kõigepealt. Olen hetkel liikumisvõimetu. Põhjus- kõht. Tegin omale süüa. Õde ja Ema hüppasid üks hommikul mu juurest läbi ja tõid igasuguseid põnevaid asju, s.h. liha. Mõtlesin, et teen sellest midagi. Guljašši. Elus esimest korda. Oeh see tuli nii hea. Jõle kodune tunne tuli peale. Maitses isegi paremini kui ema tehtu (emade jumal, anna mulle andeks). Võibolla on siin tegu ehk hoopis pikaaegsest Toidust eemalolekus. Niisiis on minu ja boksinaabrite kõhud pungil täis ja käib kestvusvõistlus "Kes nõud ära peseb?". Mida inimesed tahavad? Oleneb. Inimesest. Aga mina tahtsin hoopis rääkida mõistmisest... Aga ma ei oska. Hmm. Mõistmine on raske. Miks? Saad teisest liiga palju aru. Ja äkki tema ei saa... Õufakk. Kirjutada on veel raskem. Näiteks see "Punane puudel" seal raekoja platsis. Ma vaatasin seda ja mõtlesin: "Issand see on nii mõttetu. Mingi paganama kunstnik on tutvuste kaudu sellise oma perfoormaansi nüüd ülesse saanud. Toksis sellise loomakese välja ja "inimesed vaadake mind! Igaks juhuks panen veel absurdse nime ka."." Ausalt. See jättis suudlevate tudengite kõrval nii armetu ja ennastupitava mulje. Esimese puhul tabad kohe ära, mis autor öelda oli tahtnud... see tekitab uusi mõtteid, annab sulle midagi tuntavat juurde. See on tehtud mõeldes, mida inimesed võiks mõelda*. Teise puhul röövib lihtsalt tähelepanu - parasiit. "Mõelge ise" mitte punane puudel. Kokkuvõttes ongi mul tARTu 2006 projektist kopp ees. Saite mõistmisest haisu ninna? Okei. Nüüd ma rohkem enam ei kirjuta. Toores mõte veel. A Proovige nüüd iseennast ka mõista. Miks te üht või teist asja teete? JA ärge ajage kõike kurja maailma kaela! Võibolla selles peitubki teie õnn? Eksistentsiaalsete probleemide juurest pöördudes, siis külm ilm on mu aju tööle lükanud. Puhus läbi kõrvade vist prahi välja. Poodi minnes oli mu ühikatorni juures selline tuuletasku et silmad jooksid külma pärast vett. Ja kui sibulat koorisin siis ka. Et va vana uimasus uneliiv voolas välja. Elver rääkis oma ülisalajastest maailmavallutuse plaanidest. Panen need siia ka üles. Niisiis on vaja teha porataal, mis ha-haa, tegin nalja, Elver. Tegelikult tahan kõiki blogilugejaid tänada. Ja veel eriti, neid kes vahepeal mõne kommi (kas kurk ei kõlaks paremini?) ka annavad. Hea on teada. Tegelikult on mul hea mälu. Aga seal ülal on kõvasti bürokraatiat... P.S. Mu media player jõudis viimase looni. Kuigi schuffle on peal siis "järgmise" nuppule vajutada ma valida ei saa. Äkki neid ongi mingi n tükki ja rohkem ei saa. Oleks õel. P.S.P.S. Ei kasutanud ühtegi Emoti-koonu selle postituse jooksul P.S.P.S.P.S Pealkirjast niipalju, et ma ei uskanud muud kirjutada lihtsalt. Järgmine kord panen lihtsalt "Hea Postitus". P.S.P.S.P.S.P.S. Nende P'de ja S'de trükkimine nii et punktid vahele jäävad on jumala hull. Minu kordinatsioonist ei piisa. *Vabandust halva stiili pärast.

Hmm.

2006-01-17T00:07:00.000+02:00

Mõtlesin, kas postitada täna või mitte. Otsustasin, et ei postita parem.

Aps

2006-01-15T11:52:00.000+02:00

"Halloo Maa." "Halloo Kosmos." "Siin lendav taldrik Zxgngt, meile saadeti just hetk tagasi väääga huvitava sisuga kiri." "Kuulen?" "On üks kurg." "Jah?" "Kurg Albert. Revisjonikomisjon tuhnis asja välja... paistab, et teie piirkonnas on üks prohmakas tänu temale sündinud. Küllaltki ammune juba." "Rääkige lähemalt." "Jah. Ta ajas lapsed sassi. Lugu isegi nii hull, et äravahetatud lapsed pärit erinevatelt planeetidelt. Välimuses midagi erilist vahet õnneks ei ole. "Oo mu jumal!" "Jah. Aga ta paistab ikkagi hakkama saama, on 20 aastat saanud." "Jumal tänatud. Paistab, et tolle kure saame täna veel lõunasöögiks... Teatangi kokale." "Väga hea. Muidugi ei ole kõik ka väga halvasti. Inimesed oskavad õnneks jalgpalli mängida." "See on küll taeva kingitus." "Oi oi!" "Mis viga?" "Grõkid ründavad meie laeva! Oi kus tulistavad! ME SAIME PIHTA! ME SAIME PIHTA! MAYDAY! SOS! SOS!" kšttššššrršššškšššššdššššššššš pšššššršaššššššššršš* *Mu haige aju ei suutnud hetkel rohkem absurdi välja pigistada. Peate sellega leppima.

Pealinna põrsas

2006-01-13T20:45:00.000+02:00

*Röhh!*, tegi suur isane kult ja vaatas oma seasilmadega peremehele otsa. Too valas talle lobi molli. Siga pani kärsa sooja söögi sisse ja hakkas luristama, aeg-ajalt mõnda suuremat kartulitükki puruks hammustades. Peremees vaatas noort siga hindavalt. Siis ta pöördus ning tõmbas lauda ukse enda järelt prõmmuga kinni. "Kuule, naine, meie seast saab isegi asja." seletas mees tuppa jõudes. "Heldeke! No mis sa röögid? Oli teine pesakonna kõige pisem pössakenekene.", imestab perenaine heleda häälega. "Nii ta on, nii ta on." rehmab mees käega. "Anname talle paremat lobi. Vot kevadel löhme siuksega veel pöölinna laadale." "Ui-ui-ui. Vöi kohe pöölinna. Sa öra unista nii palju ja mine vistka virts välja. Muidu upub su siga enne talve löppu." Peremees kehitas õlgu ja läitis oma piibu ise eemalolevalt koldetulle vahtides. Ja kevad tuli. Ja ka siga kasvas. Lausa väga suureks. JA isepäiseks. Peremees pesi ta ilusti puhtaks, pani mõnele hullemale kohale meiki ka peale ning sõitiski oma vana traktoriloksuga, siga kärus järel Tallinna poole. Praamile pääsemisega tekkis küll pisike mure, kuid õnneks kõik lahenes. Hilisõhtul jõuti Tallinna. Laat pidi algama järgmisel päeval. Peremees ja ta siga uinusid autokära saatel. Järgmine päev oli kõik üksainus unenägu, mis päädis sellega, et žürii tuli peremehe juurde et suur punane rosett üle anda. Siga lausa säras rõõmust. Nii paljud inimesed vaatasid teda, mõni andis isegi õuna. Ta soovinuks, et see jätkuks igavesti. Päike loojus ja inimesed kadusid kodudesse. Ka peremees tõmbas oma auhinna rahadega kuskile kõrtsi. Siga muutus pikkamööda rahutuks. Miks inimesed enam teda ei vaata? "Vaadake mind!" oleks ta üle linna karjunud. Ja siis hakkas siga märatsema. Varsti õnnestuski tal puuri uks mha nühkida ja nagu noor hobune kevadisele karjamaale tõttas kult linnapeale. "Vaadake mind! kui tark, kui osav, kui ilus ma olen!", hüüdnuks ta oleks inimene olnud. Kõik vaatasidki. Mõni püüdis rahustada aga ei midagi... Hirmutas lapsi siin, paarikest seal... vähemalt inimesed vaatasid teda. Ta puskis kellegi mercedesele kriimu ja hammustas vanatädikest. Jättis hunniku siia ja lasi tolle bemari kummi peale. Isegi prominenti ajas sada meetrit taga, kuid nägi siis Saagimit. Tea millega oleks ta hakkama saanud veel kui loomapüüdjad polnuks tulnud ja ta kinni püüdnud. Hommikul vaatas peremees valutava peaga kordamööda talle esitatud arvet sigaduste eest ning auhinnaraha. Mõttes sättis ta nende vahele võrdusmärgi. Siis ütles ta: "Tule pörsas, lähme koju tagasi." Põrsas ei tahtnud küll ära minna kuid puur takistas tal linna peale jooksmast. Enne masin käivitamist vaatas ta korraks oma rahast lagedaid taskuid ja kiikas siis üle õla sea poole kes oma lihaduses puuris lebotas. "Vöhemalt on Jaanipöeval midagi, mida praadida." pomises ta endamisi ning lõi hääled traktorile sisse. Tegelikult ei tahtnud ma üleüldse mingisugusest lollist seast kirjutada. Tahaksin kirjutada hoopis Tõnis Paltsust, kes on äraütlemata tark ja osav ja ilus mees. Me kõik fänname sind täiega! P.S. EI! Ma ei vihjanud ta alalõuale. P.S.P.S. Ausalt. Nägid sa mingisugust sarkasmi? Mina küll mitte.

Üles!

2006-01-12T01:32:00.000+02:00

Tundsin täna, et juured on alla kasvanud. Grrr. Asusin võitlusse. Tegin pika jooksutiiru. Hops hoopis teine tunne. Üldse ei ole koppa enam ees. Mis järgmiseks? Homne eksam. Ajan oma aju algebra aedikusse, ja magan vähe. Ei siis ta pääse sealt muude põnevate asjade kallale. Mul on hommikul veel tervelt 4 tundi õppida. Ha! Siis tegin CV just valmis. Eks näeb kuhu selle saadan. Ei mugavale elule! Peaks maksuametis ka mingi hetk ära käima ja raha üritama saada. Omale passipildid veel tegema... Üks patak raamatuid tahab ka lugemist... Mis ma veel teha saan? Söötke ainult sisse. P.S. (ma mõtlesin küpsiseid ja komme loomulikult)

Imelik.

2006-01-11T13:45:00.000+02:00

Kõnnin tänaval nagu teisedki inimesed. Ei mitte päris. Kui mul peas mõnda tähtsamat mõtet kummitamas pole siis loen kõnniteeplaate. Ma ei saa. See ei ole normaalne. Ma isegi ei loe neid vaid arvutan seda, kas teen samme samapalju kui kõnniteeplaate on, või vähem, või rohkem... Aaahhh! No näiteks kui üle Oeconomicumi silla keskmiselt pika sammuga minna siis on seal paneele umbes samapalju kui sammusid. Ja kaarsillal on umbes poole vähem plaate, kui sammusid. Ja kui vaja minna punktist A punkti B siis mõtlen, et näe siin on kõnniteekivid aga seal asfalt, aga kokkuvõttes peaks sammusid tulema 1/3 võrra vähem kui kõnniteekive... JA SEDA EI SAAGI TÄPSELT VÄLJA ARVUTADA!!! :'(. Ma tean. See on mõjutus sellest "Püramiididest", kus kaamel liivaterasid oma jalge alt kokku luges. Arvan, et võite varsti lugeda suuremat teaduslikku tööd "Tartu kõnniteekivide tihedus."

Tuvid

2006-01-07T21:47:00.000+02:00

Teate kuidas tuvid jää ääres joomas käivad. Sattusin üle kaarsilla minnes peale. Emajõgi on selle alt pooleldi lahti ja seal nad siis kustutasid oma janu. Lahe oli see kuidas nad seda tegid. Jää ja vee piiri peal on esimene teadagi hästi õhuke ja rabe. Tuvid teavad seda. Sellepärast nad siis niimoodi jüidki, et korraga maksimaalselt 7 tuvi joovad. Igaüks võtab kaks nokatäit ja kaarsilla peale tagasi. Tema asemel sööstab alla uus tuvi, kes samamoodi kiirelt talitab. Tegevus oli vaatemänguliselt kordineeritud nagu Ferrari-tiimi boksipeatus. Depro. Depro. Depro.

How evil I am.

2006-01-06T17:33:00.000+02:00

Kõik teevad teste. Mina kaa, mina kaa...
How evil are you?Hahaa. Olen jõle kuri tegelikult. Ei ole aru saanud? Tahad TEADA SAADA? *Nuuks* Valetasin :( Tegin testi ära aga vastus oli hoopis teistmoodi:
How evil are you? Dämmit! Yees! Every single human is naturally good inside his heart. I belive it! Absolutely! So... If You want to exploit me, i wont mind. The best part is, that I even don't notice! Ha! Lav, piis änd häpiness. Marten

Müstiline mobiil ja tema tujud.

2006-01-04T23:49:00.000+02:00

Tegelikult mo mobiil ei ole eriti tujukas, võrreldes näiteks arvutiga. Iseloom on tal ikkagi. Noh... algusest: Ma kodustasin ta. Oli vaeseke jäetud unarusse kellegi poolt ja nii ta minu juurde sattuski. Alguses oli tal kott ka ümber, aga selle võtsin ma ära. No ta nägi ilma selletagi juba paks välja. Hetkel on ta enda jaoks okupeerinud parempoolse esimese tasku. Paar kuud tagasi hakkas ta järsku plõksima. Mulle vastu, noh. Lülitas end taskus salaja välja, isegi poole kõne ajal mõnikord. Oma äratamisefunktsiooni sättis selliseks, mille peale ma üles ei ärka ja tuhat muud häda ka. Eks me siis proovisime kumb on kangem... lõpuks andsin mina alla ja proovisin teda parandada, teibiga. Väike ribake kuskile aku ja korpuse vahele ja aitas. Täitsa taltunud nüüd.Vahest ütleb küll telefonimasti kõrvalgi et levi ei ole aga mitte midagi enamat. Täitsa kodustatud. Aku on tal müstline. laen tavaliselt siis kui meelde tuleb. Panen juhtme taha ja kui ma püüan meenutada, millal ma viimati tasse voolu süstisin siis: kahe nädala eest? kolme nädala eest??. Täitsa müstika. Indikaator ekraanil kõigub hoolimata millestki. Praegu näitab ühte posti. Sama mis kolm päeva tagasi. Ta on tegija! Muidugi on ta ka saaremaa tõugu sest õ tähte üldse ei tunnista. Nii et ärge pahandage kui selliseid vöörapäraseid sönumeid saate. P.S. Mu eelmistest mobladest: üks oli see toreda juhtmeantenniga ja selle jätsin vihaga maha ja siis oli selline saledam 3330 aga too läks ujuma ja uppus. Vaese tudengi värk noh.

Vg Laagrist...

2006-01-02T16:20:00.000+02:00

Lubasin vist kirjutada onju. Oli mõnna. Oleks tahtnud raskemat ikkagi :P, et kuidagi mugav oli ikkagi. Noh. Teistel tegin elu küll põnevamaks. Lasin anda kaks häiret, kus kaks telgitäit rahvast minu juurde appi tormas. Päris kiirelt tegutseti, siis kaks korda sain üldhäire ajal inimesi üles peksta telgis, st olin ahjuvalves. Siis saatsin ühe seltskonna soojast telgist välja uurima tumedat varju, kes osutus OG onuks koeraga. Andke mu lõbud andeks :P. Siis sain valves passida. Jah, need lillad ja roosad päkapikud olid kõige põnevamad (vähese une viga), kuid mingit ründeüritust ei paistnud nad sellest hoolimata tegevat. Kahe minu häire ajal seisin laagrist 100m eemal söömiskoha juures valves, kui nägin kahte varju üle välja hiilimas. Nad vist märkasid seda ja heitsid mingi puu taha pikali. Esimese hooga ei oskanud midagi teha, kartsin et häire ajal lendavad nad mulle otsekohe peale, kuna nad ei liigutanud hüüdsin siiski abi järele. Mingi hetk hakkas paar liikuma, kuid enne minuni jõudmist tormas metsa vahelt välja telgist välja aetud rühm ja nad ajasid pahad minema. Jäin jälle valvesse. 10 minutit oli möödunud, kui nägin 5 vaenlast tulevad üle välja. Kiirelt kutsusin taas abi. Posti ei tohtinud ju tühjaks jääda. Rühm tuli kiirelt lähemale, kuid õnneks sain ka mina abi. Vastased taganesid kiirelt. Meie omad järel. Ma ka, sest postile tuli uus. Meid oli 6 ja tormasime lahingrivis neile peale. Sain ainsana haavata :S. Meie rühma valvekorra lõpus, kui olin juba terve anti meile võimalus minna luurele või magama. Loomulikult esimene variant! Enne seda läksime siiski toidupaviljoni juurde sööma. Ja siis nad tulid. Kaks sama vaenlast! Meid oli kümme. Ammu oli juba pime ja kihistades peitsime end postide taha. Kes on Malevat näinud, siis kasutasime sama nippi, mis eestlased soos kui saksa patrull otsima tuli :P:P:P. Teiselt poolt ilmusid veel kaks vastast ja neljakesi hiilisid nad meie poole. Oot, oot, oot... Ja kui nad 5 meetri kaugusele jõudnud olid ja meie omad ammu naerust kõveras kükitasime anti käsk rünnata. Oleksin soovinud seda kõike ka vaenlaste silme läbi näha kui 10 verejanulist mõõkadega võitlejat järsku peale lendavad. Igatahes jooksime neile järele, tapsin vist ise 2 ära, jooksin nii ruttu ju ;) (üks neist vajas mingi 8 lööki enne kui aru sai). Jooksime metsa sisse ja üle teeristi, kus hoplaaaaa: Varitsus. Ise jõudsin enne läbi, kuid ümber pöörates oli näha üht meie laipa ja paari vastase oma ka. Asi selles, et varitsus tegelikult ebaõnnestus veidi, kuid... õnnestumise korral oleksime kõik metsateel ja surnud. Õppetund ikkagi! Nüüd läksime luurele. Põnev oli, kuigi kedagi ei kohanud. Saime kogemusi. Siis tuli meie vahikord. Valvasin ahju, kui üldhäire tuli. Vaenlased (mitte need eelmised, vaid uued, palju kogenumad ja parema varustusega!) ründasid laagrit. Peksin oma telgiinimesed üles. Unisele inimesele tuleb kõik ette öelda enne ärkamist. Edasi kütsin ahju ja kuulasin, kuidas matsud käivad ja kõik telgivaiadesse komistavad. Kära vaibus. Mind kutsuti lõpuks ravima. Jeees, kus nad enne olid. Edasi jätkus laager üldises valveseisakus, st. kõik olid üleval. Vaenlased püüdsid igapidi meile kallale saada kuid meid manööverdati hästi. Lõpuks kadusid vaelased päris ära, va. mõni spioon, kes end metsavhiks nimetas ja mehi üle luges. Meie rühma ametlik vahikord sai mööda ja läksin vahetasin märjad sokid kuivade vastu ja soojendasin varbaid. Ilm läks vist soojemaks - lumi sulas botastesse sisse. Püüdsin end hoida ärkvel. Ja olin ka. Pea küll nõksus vahepeal. Varahommikul sain ühe valvekorra ajal jälle telgi üles peksta: hahaha. Hommikul panime asjad aega viites kokku ja laager sai läbi. Sõin koju minnes ühe baquetti ja magama. KADESTAGE MIND! Eriti üllatas larpiklubi Põhjamaade hirm, kes selle esimese varitsuse just korraldas. Noored ja innukad. Kahju. Lähemal ajal ei ole tulemas midagi nii head. :(

Aastavahetus ehk #2

2006-01-01T01:28:00.000+02:00

Martenloom tuli koju. Martenloom ei taha pidutseda. Martenloom läheb magama.

Päev iseenda peas

2005-12-31T18:56:00.000+02:00

Tegelisin mõtlemisiga. Vahelduseks koristasin (jälle :P). Lugesin. Oidsin peast kinni. Vaatasin "Pretender"'it, eesti kanaleil jooksis see sari kunagi "Kameeleoni" nime all. Olen nüüd palju täiskasvanum ja saan asjadest uutmoodi aru. Mhmh. See on ülihea sari! Hingerohi. About Jarodist, kes annab inimestele seda, mida nad vajavad. Geenius, lapsepõlve salaorganisatsioonis veetnud, põgenedes nendesamuste eest Keskuses, aitab abivajajaid ning päästab elusid. Tohutu karismaga vend. "So much sadness. So much hapiness...". Tüüpilisest ameerika telehitist erinedes ei ole seal "pahasid" ja püstolipaugutused, verepritsmed, lohisevad soolikad on väga halvasti esindatud. Õrnalt sarnane "Ingli Puudutusele", kuid tõepärasem ja coolim. Huvitav, kas tolmurull on eraldi organism või sümbioos tolmuosakestest ja karvadest? Toomemäe kõrgeimas tipus oli keegi väliküünla jätnud põlema. Väga armas oli :). Aga see pole Oluline. Mis eile sai? Mis täna saab? :S

Ömm

2005-12-30T12:41:00.000+02:00

Mitte midagi küsida. Mõtted hüplevad peakolus kaootiliselt nagu batuudil. Igatahes nautisin täiega. Ja üldse polnud raske 85% ööst üleval olla millest 65% õuejaheduses... Vbolla räägin kunagi, kui ma üles ärkan. Homme on vanaaasta õhtu. Väike mõte juba tekkis.

24h larpilaagrit...

2005-12-29T10:34:00.000+02:00

... on alles ees. Soojalt peab riidesse panema. Kasutasin strateegiat "Pane kõik oma riided selga ja vaata, mis liiga on". Enese proovilepanemine... aga ma liialt ka ei oota ehk siis asi paistab ikkagi mugav. Sellist "Pool maratoni on joostud, ainult 23km veel..." tunnet vist ei saavuta. Edu mulle. P.S. Kott on ikkagi kahtlaselt väike. Mul on "Läksin jahile ja isase grislikaru nina all tuli meelde, et padrunid jäid koju" tunne.

Puhka rahus

2005-12-28T16:35:00.000+02:00

Ma ei tea kuidas see juhtus. Nuga lihtsalt läbistas ta. Arvasin, et mu silmad petavad või tegu on trikiga aga ei... nuga oli ühelt poolt sisenenud ja teiselt poolt väljunud. Kuidagi kergelt ja puhtalt. "Ma tahtsin ju ainult head!" hüüdsin omi mõtteis, "Et kõik oleks puhas ning kraanikauss tühi. See polnud minu süü!!!" Taldrik piidles mind süüdistavalt. Sobrasin oma mälestustes. Justkui kauge unenäona paistis sügise algus kui me Toomemäel Agnest jõime või suveöödel snes'i kõrvale Vana Tallinnat limpsisime. Soojad teeõhtud kui olin rattamatkal läbikülmununa koju saabunud või siis see hiljutine... Nüüd lebas ta surnuna sealsamas, ikka veel nirisedes. Keerasin ukse igaksjuhuks lukku ning korjasin ta üles ning panin kilekotti. Järgmisel hommikul tassisin ta muu prahiga prügikasti. Puhka rahus "Mug". Siis läksin poodi ja ostsin uue tassi. Koeraga.

Mis on Blog?

2005-12-27T15:07:00.000+02:00

Blog on vestlus väga hea kuulajaga.

Priit, kes varastas jõulud.

2005-12-22T20:55:00.000+02:00

Kõik lood lõpevad hästi Tähelepanu kõik trenditeadlikud inimesed! Jõulud on out. Sellise leheveeruga sai hakkama Postimehe eesrindlik ajakirjanik, initsiaalid P.P. Just nii. Mujal euroopas ei soovita enam ammu üksteisele "häid jõule". Ikka häid pühi ja suuremad pühad kipuvad liikuma ikka aastavahetuse poole. Mul enam ei ole tolle veeru sisu niihästi meeles, kuid üks euro-onu oli Priidule juba öeldun et Jõule ei soovita enam. See on out. Ja samuti tõi ta välja kaks sündmust maailmas, mis peaks ilmestama antijõulumeelsust. Üks kuskil Austraalias ja teine USAs vist. Nii, et üleskutse eesti rahvale. Kui te üldse tahate mingit väärtust ja au säilitada muu maailma silmis siis lõpetage kohe järgmised tegevused: - Kuuskede tuppa toomine - Piparkookide tegemine - Kingitusi mitte ühtki - Lastele soki sisse nänni panemine - Loosipakid - kohe kindlasti mitte - Hästi söömine - EI jada jätkub. Euroonu ütles nii. Vott. "Priit, kes varastas jõulud"... arvan et siin on ainest animafilmi tegijatele. Jõulurõõmu veel... " Me müüme positiivset emotsiooni ja sügavaid tundeid! Pakkuge seda siis oma austatud ja armastatud kaaslasele!" Nii. Palun proovige kas suudate välja mõelda veel hullemalt pealiskaudse lause peale. Ei suuda? Olgu. Tavaliselt ma rämpsposti loomulikult ei loe, kuid eestikeelne tuli vupsti gmaili filtrist läbi. Nii. Müüakse taevatähti, komeete, galaktikaid, kuid. Komplektis on sertifikaat ja veel kasutut trääni mida võid kinkida:

Sa võid kinkida tähe oma sõbrale sünnipäevaks.

Jõuludeks kingitud täht toob jõulurahu veelgi lähemale.

Emale pühendatud täht, mis kannab tema nime, on suurepärane Emadepäeva kingitus.

Sõbrapäevaks oma kallimale tähe taevast toomine on tänuväärt ettevõtmine.

Pulmakingitusena on täht eluaegne mälestus ja seob armastajaid veelgi enam!

Samuti võib nii kiita oma head töötajat või kolleegi.

Gaaad! Mu rahadega seotud ajuosa suutis välja mõelda geniaalse rikastumise plaani, kus ostad omale galaktika (490 eeklooma) ja müüd selle täht (290) ja kuu (190) haaval maha. Kui väga selle kõige üle järele proovida mõelda siis tundub peaaegu filosoofilisena. Ostad natuke positiivset emotsiooni ja sügavat tunnet ja müüd miljardise kasuga maha. Eee. See vist ei ole ikkagi vilosoofiline. Mina oma jõule ära võtta siiski ei lase. Hommikul oli kõige esimene asi, mis tegin pannkoogid kogu boksi jaoks. Tegelikult sai neist osa ainult mu toanaaber, kes kohe koju jalga lasi, aga mõte on olulisem. Siis koristan toa ja vaatan homme, mis ma kodustele küll viin. Kinke kätte ma küll kohe ei anna neile. Vot kui ära tulen kodust siis pistan kingid salaja kuuse alla. Hehehehehe. Ja äkki pääsen löögile isegi kuuse ehtimisel. Mul on kana-kuuseehe ja seda päris juba 4. klassist. Ise ostsin. Sealiha ja hapukapsad. Ahjukartulid ja piparkoogid. Njämm Njämm. Jõul Jõul! Igatahes. Ostke niivähe kui võimalik. Lugege Orikavana. Mõnus jõuluraamat. Head Jõulu! Tõsiselt.

1. Vaatlus

2005-12-21T22:12:00.000+02:00

Ta veresoonil silmadest peegeldus vastu magamata öö ja paljud kohvitassid. Biip tegi magnetlukk ning tuluke muutus roheliseks. Martenloom puges oma koopasse. Kuigi ta tundus olevat väsinud, ei paistnud ta pahatujuline. Ta kümbles, sõi primitiivset toitu ning puges uratuste saatel magamisnurka. Uinumine hetkega. Jälgimine jätkub.

Kas ma olen õnnelik?

2005-12-19T16:39:00.000+02:00

Seda peaks igaüks endalt vähemalt iga nädala tagant küsima, sest muidu ei pane tähelegi. Lihtsalt ei pane tähele. Jajah kõik asjad ei ole loomulikult õigesti ja hästi ning sa ise tahaksid ka natuke teistmoodi inimene olla ning võibolla rõhub sess kogu raskusega ühesama nädala peale... Aga ikka tasuks tähele panna. Kui mitte õnnelik siis rõõmus ikkagi. Meelde jätta see olemine. Brr, tulin just kolmetunniselt jalutuskäigult, sõbral abis, kus jälle õnnestus vihastada inimeste peale, kelle jaoks on postkasti ülespanemine peitusemäng. Nüüd on päris külm olla, õnneks eilsest jäi mandariine üle. Sõin neid. Õpitud sai hommikul ja puha, nüüd rühin aga edasi. Ostsin poest leka-lekaalid ja saan korralikke ovaale joonestada. Käisin ka pangas ja küsisin "Kuidas mu NPNK leveli-mumbo-jumboga on. Öeldi, et kolmas level... ohoo võtsin omale särgi välja ning hakkasin hansapanga reklaamitulbaks. Soe see riie nüüd küll ei ole. Pagan! Saingi pangast positiivse emotsiooni. Tegelikult tunnetab mu nina selle taga natuke vandenõud ka sest 2. ja 1. levelile jõudmise puhul sain ilusa kirjakese... 3. ajal ei miskit ja nii kasutasin kaarti rohkem kui kasulik :( Oeh. 24h proomuskorda ees, ilmselt istun joonlaua taga.

KYMPA:"sinus elab veel itimees"

2005-12-18T12:14:00.000+02:00

Lubasin käesoleva postituse küll Peetrile ja kõikidele emakeele õpsidele pühendada, kuid eks nad saavad siis järgmise. See siin räägib muust. Eila õhtul tuli viirus mu arvutisse. Müüridel patrullivad AVG-sõdurid märkasid pahalasi ruttu ja tapsid kõik maha. Probleemseks läks asi pärast restarti. Kõik, sisselogimine õnnestus pärast mida ei ilmunud tavapärast desktopi vaid üksik kastike. "Error: Could not initialize loader". Prrovisin korra veel: sama. Niih. Nüüd tuli mulle pähe ainsana safe modes püüda sisse pääseda. Sama kala. Explorer lihtsalt ei ilmunud. Veel paar katsetust erinevate moodustega... ainus mis vähegi eluvaimu lubas oli command promptiga. Koukisin oma kogemustepagasi põhjast lagedale käsud, millega command linel möllata saab. Uurisin foldereid. Suutsin leida üles avg. Skännisin arvuti veelkord läbi: puhas plats. Mis nüüd siis. Ebausu tõttu defragmentisin kõvaketast. Selleks kulus oma kaks tundi, nii et mul oli aega lugeda läbi "Muumipapa ja meri"(See nüüd küll lasteraamat ei ole) ja käia osta omale üks hamburger. Katsetused seoses arvuti korralikult töötamisega jooksid ikka veel liiva. Mõte: püüda avada explorerit käsurealt...success!!! Õnneks olin ma juhuslikult windowsi folderis, sest mujalt püüdes andis arvuti jälle erroriks "Error: Could not initialize loader". Yei. Nüüd tuli leida kohake, kus viirus on mingisuguse tõlkevärgi (nina ütleb et midagi "explorer" = "C:\windows\explorer" sarnast) sassi ajanud. Kuid loomulikult leidsin midagi paremat. Safe modes sain kergelt avada system recovery ... ... ... Uus restart ja kõik korras. Arvuti on ok ja mu vooderdatud windowsi pesakest ei peagi uuesti ehitama hakkama. Üks miljonist. Itimehed muidugi naeravad.

Ilus

2005-12-17T08:39:00.000+02:00

Ma astun kodupoole. Terve öö ainult Noolemäng, Õlu ja Põsk. Kell on hommik. Valgus on lausa fantastiline. Sinakas, roosakas, kollakas. Taevas on selline, kuis polekski seal pilvi, vaid selge laotus. Valgus. Moe pärast tibutab lund ning see helgib tänavalaternast möödudes kuldselt. Kõik puud on mütsud. Lund on täpselt niipalju kui vaja. Krudiseb. Kõrv häälestab end mõnda varahommikust linnulaulukest kuulama. Siristajaid on päris mitu. Ilus. Käsi tirib mõne mütsu oksa paljaks ja krae vahele tibutab pehmeid külmi helbeid. Valgusgamma on ideaalne. Kuhu ka ei vaataks, kõike tahaks pildi peale jäädvustada. Justkui panoraam-maalinäitus. Kogu maastik on saanud uue sügavuse. Lõpuks koduühikas. Pilk kodusest 7. korruse aknast välja ning lummun. Ei ole Tartut, on vaid talvine mets. Sügavus. Mütsud puud ja helehall taevas. Raekoja kollakalt valgustatud kell ka. Oleks see vaimustus pikemalt vaid. Võibolla on see Õlu võibolla see ongi nii ilus. A mina pean magama.

Tegud

2005-12-15T16:21:00.000+02:00

Elu tootlikkus suurenes, blogitsemise tootlikkus vähenes. Igatahes sain uueks semestriks kohustusi juurde, oma esimesed APpid kätte ja muude ainetega ka rohkem joone peale. Nüüd hakkas järsku igav. Kirjutada ka iskit ei oska. Kaev on kuival. P.S.Muumipapa ja Meri. Ma pole seda kunagi läbi lugenud... vist oli mulle väiksena liiga raske, aga kui ma nüüd jälle proovisin... meeldis. Mõtted läksid kohe uitama ja puha. Mõelda vaid. 2006. Jap. Mingi osa minust elab tulevikus, 2000. aasta mina. Alles see oli kui millennium saabus, kuus aastat tundus nii kauge, nii kauge. Jap. Ma ei tunneta aega, mis minust mööda sahiseb. Kui vaid seda, et see sahiseb kiirenevalt. Takistusjõudu ei ole ning ma kukun üha kiiremini ja kiiremini. Võiks mõelda, et 2012 on kõik nii arenenud ja uudne ja scifi hitech, aga kõik saab olema ikkagi täiesti tavaline. Autod hõljuvad õhus ja ma ei märkagi. Tomatid on aretatud kandilisteks ja ma ei imestagi. Ma olen hoopis teistsugune ja ma ei taipagi...

Otsustatud!

2005-12-13T01:07:00.000+02:00

Hommik kujuneb pikaks. Hakkan õppima. Jõin kohvi ja magama enam ei jää. Jah, voodi sa ei suutnud mind veenda. Ilusaid unenägusid teile. Suudaks vaid nüüd oma mõtted koondada...

Head ja halba.

2005-12-11T16:56:00.000+02:00

Mida halba ja head oli pühapäevas? Halb: Kujutage ette: Plats oli kõva kui asfalt (muru+jää), libe nagu luts (jää+vesi), märg nagu käsn (vesi+lumi), külm nagu jääkuubik krae vahel(lumi+vesi), mudane nagu tiigipõhi (vesi+muru). Hea: ja nüüd: Pärastine saun nende märgade, poriste riiete, külmunud kontide ja kukutud sinikate peale, saunalava oma staatilises kuumas rahus, janutustav külm vesi ning natu jutupuhumist ajab mind igasugusel pühapäeval jälle õue. Needus.

Enne veel kui kustub eha...

2005-12-09T23:54:00.000+02:00

Homme on lahing. Esialgsete plaanide kohaselt kujuneb sinna-tagasi sõit taas parajaks seikluseks. Tallinn on nii pagana kaugel. Magaks sisse ja ei läheks üldse... Trennis sain mingi löögi küünarnuki pihta ja hetkel võidelda ei saa... põrutus vist. Üldse ei saa midagi teha. Asjalikku see tähendab.

Pelmekesed

2005-12-09T15:35:00.000+02:00

Eksperimenteerisin pelmeenidega. Praadisin neid. Praepelmeenidega on mul omad suhted. Üle aasta pole nende ligi tikkunud. See oli mingi intsident, kus ma neid sõin palju ja pärast oli süda paha (mitte ainult pelmeenide pärast). Pelk lõhn ajas mu juba südame läikima. Viimasel ajal olen neid siiski ühe kahe kaupa kellegi taldrikult napsanud. Nüüd siis võtsin südame rindu, sest julge hundi rind on rasvane, ning tegin poole paki ära. Pelmeenid on iseloomult riiukad ja purelevad üksteisega pannil. Neid peab palju lahutama. Siis kleepuvad nad labida külge kaa. Kui juba pruunid siis rahunevad maha. Mustaks ei tohi neid lasta. A ja siis ma sõin neid. Pool taldrikutäit enne ja siis pool otsa. Emm. Ei taha eriti enam. Kunagi ammu hullult maitsesid. Fakte pelmeenide kohta: - Pelmeen on selline asi, kus ümber on taigen ja sees liha moodi mass. - Altai pelmeenid on comarketis 16 Eeklooma, 600gr. Ei kõlba süüa eriti. - Mu meilboxis on 57 kirja pelmeenidest, enamus informaatikute listist. - Eeleelviimane fakt sai taetavaks tänu gmailile (kaks klikki ja trükkimine.) - Eelviimane ja ka viimane fakt said teatavaks tänu Gmailile. Eile tegin mingise Inglisekeele töö ära mille eest on võibolla tulevikus võimalik AP'sid saada. Poole pealt tuli selline kopp, ette et viimast ülesannet ei viitsindgi lahendada. Tuju paranes hiljem natu. Vaatasin üle oma vaimusünnitisi. Mõned arhiveerisin ja krüpteerisin igaveseks. Täna hommik algas puhtuse tähe all. Koristasin. Siis tegin käsitööd- Boffermõõga. Kahjuks puudub siin lõigus üks sõna: õppimine. On mul midagi viga või jah? Selline boheemlus käib, et...

Botased kuluvad

2005-12-08T11:02:00.000+02:00

Minu puhul eriti. Sellega seoses valmis 10 realine uurimustöö, seoses erineva klassi ja hinnaga botaste vahel (tudengi vaatenurgast). Niisiis: Tennised- 70EEK - 2,5 kuud Adidased- 900EEK - 7 kuud (üks parandamine kaa) Spiritid - 400EEK- 3,5 kuud Poolfirmakad -400EEK - 4 kuud Turu kossid - 150EEK - kasutan Viimaste prognoos on 3-4 kuud. Seega on kõige kasulikum vaese tudengi jaoks osta tennised. Kuna nendega aga talvel külm, siis mugavuse mõttes võiks ju ka turult hankida. Nagu mina eile ka tegin. Samas panin nad ~14km matkaga proovile ja veel on täitsa korras. Kes säästa tahab: Kandke kingi. UltraMaterialist* Marten. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis sõin eile ainult ühe viinerivõileiva ja kaks saiakest. :0 Küll on hea, et ma natu oskan õigekirja. I asemel J panemine jätnuks minust tobeda mulje. st. et veeel tobedama.

Reisialbum Larpile: "Maskeraad"

2005-12-05T10:48:00.000+02:00

Olles 3 tundi maganud suutsid äratuskell ja mobiil mind koostöös üles (loe: ellu) äratada.7:30 oli siis ja j u b a kell 8:00 olin vertikaal asendis. Asjad kotti, viimane toit kõhtu ja silmad lahti ning kiirustasingi juba üheksase bussi peale.Magama ma jääda ei suutnud. Paides oli mul kaks tundi vaba aega: uurisin niisama ringi. Muuseas nägin üht Maapanga rahaautomaati. Säästukast ostsin mandariine; sõin. Siis läksin Peterburi bussi peale, mis mind Tapale viima pidi. Ka Tapal oli kaks tunnikest bussiooteaega. Jalutasin, vaatasin maju. Vääga huvitavad arhitektuurilised ehitised, kahjuks ilmestatud katkiste pimedate akendega. Vaatasin tolle kandi poodidesse, kuni sattusin mingisse kondiitri ärikesse. Selle kuninganna, roheline võrkkroon peas, seisis leti taga nagu emaelevant. Kujutasin ette, kuidas ta kunagi euroametnikud taignarulliga minema on peksnud. Olin riskialtis tujus ja tellisin omale paari saiakese kõrvale kohvi. Sain vastuseks, et kohvi enam ei ole ja tema juurde ka ei tee sest varsti paneb ta poe kinni. Ookei, õnneks ta pakkus joogiks teed. Istusin. Vaatsin tassi. Selles olid valged tükid sees. Lootsin, et see on kõigest katlakivi. Maitse polnud nii hull kui välimus. Lõpetasin oma saiakesed ning lippasin bussile. 10 kilomeetri pärast olin sihtpunktis. Probleem: kus asub Pruuna mõis. Vastuse andis üks nokastanud onu, kes minuga veidi maad kaasa tuli ja kohalikku ajalugu seletas. Kohal! Mäng läks minu arvates hästi. GM lubas kindlasti järgmistele ka kutsuda. Pro. Kella 2 paiku ignoreerisin teiste afterpartyt ja kobisin magama. Kell 7 läksin rongi peale ning pooleldi tukkudes jõudsin pooleteise tunniga Tartusse. Koju jõudes oli päris dialemma kohe: lähen pannkooke sööma- ei lähe- lähen, ah ei viitsi, jalgpalli lähen küll mängima, natuke võin ju pikutada, veerand tundi noh, pean ... minema ... jalkasse ... kohe... Mhmh ... .. . Zzzzzzzzzzzzzzzz. See ütleb juba, et olin vääga vässu. Miks ma laupäeval nii väsind olin: TÜ aastapäeva ball. See oli ... Dämmit! parem poleks saanudki olla.

Nädalavahetus

2005-12-01T23:36:00.000+02:00

Nädalavahetus sõidab minust üle nagu hiiglaslik kevadine lumelaviin üle idüllilise šveitsi turismiküla. Ok. Pingutasin üle. Tegu on siiski vaid üheainsa majaga.

Vanad Teksad

2005-11-30T00:20:00.000+02:00

Vanadel teksadel on oma väärtus. Ribadeks muutunud alumine sisemine äär, heledad kulunud kortsutriibud, täpselt su kehakuju järgimine, sametine sise ning välispind... Nende järgi saad sa hinnata palju su kõhuke on juurde võtnud (kuigi teksad võivad olla ka pesus "kokku tõmbunud". Ära alahinda eitamise jõudu). Nendega võid teha ükstapuha mis tööd, kartmata pükste ärarikkumist. Jalgrattaga sõites ei tasu karta õliseks saamist, sest sisemine äär on nigunii ära kulunud. Ja ei riiva eriti kellegi silma kui sa neid kannad. Justkui osa sinust endast. Mitte, et ma fänn oleks, aga mõned mõtted tekkisid :p. Avastasin, et mul on üks kinnas puudu. no ei leidnud kuskilt. Võtsin jope kätte ja sosistasin sinna paar eriti julma ähvardust (vaata "keemiline puhastus" ja "triikimine"). Kodus leidsin kinda taskust üles. Natuke oli ühest otsast hargnenud hargnenud. Nörvik-Marten : 0:1 P.S. Pool viimasest lõigust oli tõene.

Juhtmejutt.

2005-11-28T18:30:00.000+02:00

Ta kissitas silmi. See kass. Oma erilisi kassisilmi. Parem sinine nagu briljantsininel, pahem hoopis smaragdroheline. Ta nimi oli Sass. Muide. Just oma silmade pärast oli ta selle nime saanud. Ärge küsige miks, sest kassil oli seda päris raske tõestada. Aga ta leidis seose. Jajaa. Paljutki teadis see kass, kel päevad läbi muud teha ei olnud, kui mõnes vaikses rahulikus nurgakeses mõtiskleda. Ta vältis liiga ekstreemseid situatsioone nagu hiirepüüdmine ja lõngakerade tagaajamine. Need oleksid ta lihtsalt hulluks ajanud. Sassi väikesele peakesele oleks see liiga suur tükk alla neelata olnud. A siukese ämbliku käpaga tagaajamise üle võis päris päris ajusid ragistada. "Miks? Kes? Kuidas? Sellepärast et..." läbisid küsimused ja vastused valgekarvalist pead. Kass sai jälle targemaks. Ja sai peavalu ka nii et nüüd tuli tal minna voodi taha ning natuke liikumatule tolmuterale keskenduda. "Nurr. Filosoofia. Kurr." Keset üht huvitavat ideed mis oli seotud tolmu ning selle osaga mudavoolude takistamisel, sai ta aru, et kõhus on natukene ruumi tekkinud. Rahulikult, et mitte väga mõttetegevust segada pöördus ta taas inimeste pilgu alla. Kausis lebasid Whiskasi kanakrõbinad. Ta krõbistas need kinni ning asus teele tõotatud diivani poole. Kui järsku... ... Mopp! Mopist ei saanud kass aru. "Näu. Mis on selle mõte noh. Täiesti mõtetu asjake. Maisaa aru." Köök oleks nii hea paik ilma temata. Nüüd oli see perenaise käes, kes seda vibutades kassi hurjutas. Sass jooksis igaks juhuks nii kiirelt kui suutis tahatuppa voodi alla. Ülejäänud päeva tegeles ta seal viimatikirjeldatud situatsiooni üle mõtlemisega ning ühendas selle relatiivsusteooriaga. Ta pilgutas oma värvilisi silmi ja valguse käes läigatasid silmaterad punakalt. "Lollid inimesed, neist ma ka aru ei saa." Täiesti lambist, Inspireeritud Sassist.

Tubli

2005-11-25T04:03:00.000+02:00

Pärast väikest korp!'i tantsukursuste kohustust, muutusin eriti tubliks. Kolm hiljaksjäänd algebra kodutööd tehtud. Võta krõpsik, Marten. Krt joonestada ei jõudnudki. Magadaaa... Kuigi eriti ei saa sest kella 7 ajal sihivad mind igast suunast juba äratuskellade sadistlikud sihverplaadid. Äkki homme saab üle pika aja kodus ka käidud... A muide. Meilbox teatas mulle, et olen saanud mingi X-vanuse postituse peale kommentaari: "Hello, I am interested in hearing from others" Huvitav... autospämmerid ju ei saa kergelt komme anda, kui see moonutatud teksti kopeerimise nupuke peal on? Lisaks ei olnud antud ühtki linki, kuulutust ega üleskutset. Hmm? Mingi suvaline kuju? Bloggeri error? Vabamüürlased? Hea küll, tunnistage üles.